Koerte psühholoogia loeng

Täna hommikul, kui plaanisin minna TAKO halli mitteametlikku AGd vaatama ja olin selleks juba täitsa valmis, siis helistas Lada ja küsis, kas ma ei tahaks hoopis minna koerte käitumise loengule, mida Royal Canin korraldab oma kasvatajatele. No ja eks ma muidugi tahtsin.

Niisiis plaanid muutusid ja seadsin auto nina Bramhami uue kontori suunas, mis asub nüüd linnast natuke väljas. Koolitajas oli Aivi Org- loomaarst ja mõnede Google'i viidete järgi ka lemmikloomade käitumisspetsialist :)

Kuna loengu esimene osa toimus eelmisel nädalavahetusel, siis ma algusest jäin täitsa ilma (õnneks Marika natuke haris mind selles osas). Tänane teema oligi rohkem videode vaatamisele üles ehitatud. Vaatasime erinevaid Cesar Millani videosid ja arutasime nende üle. Päris huvitav oli ja nii mõnigi asi pani jälle mõtlema.

Mul juba natuke aega vedeleb üks Cesar Millani raamat riiulis, kavatsen selle nüüd läbi lugeda ja kõrvale ka veel mõned videod vaadata.

Kutsikaga mängimine

Teisipäeval käisin kuulamas Aivo Oblika loengut teemal MÄNG JA KUTSIKAEA ETTEVALMISTUS TULEVASELE VÕISTLUSKOERALE.

Ei pea vist ütlema, et loeng oli äärmiselt mõnus, kasulik, huvitav, kaasahaarav ja mida kõike veel. Kõik, kes kohal olid, teavad isegi. Kõige meeldivam selle juures muidugi, et Aivo lõpuks võttis asja käsile ja tegi sellise loengu. Loengule oli muidugi muljetavaldav arv inimesi kogunenud, mis on ainult hea.

Mulle igatahes väga meeldis ja minu järgmine koer saab loodetavasti õigemini, aga kindlasti rohkem mängitatud. Aga niikaua ma kavatsen oma praegustest koertest viimast võtta ning harjutan täiega nende peal :)

Päästetrenn

Käisime täna üle pika aja jälle päästetrennis. Tegelikult meil on veel ametlikult vaheaeg, aga tublid teevad ka vaheajal trenni. Trenni tegime Humalas.

Ja vaheaeg on meil juba õige kaua kestnud, 1,5 kuud.

Esimeseks tegime ühe lõhnaharjutuse, koer rihma otsas. Pop sai kohe aru, mis värk on ja et nüüd tuleb hakata lõhna otsima, kuid siiski algus läks päris kobamisi. Kuigi ta sai lõhna (mulle vähemalt tundus nii), siis ta päris kindlalt kohe sinna suunas tirima ei hakanud. Peale väikest julgustamist ta sai natuke indu juurde ja koos jooksime figurandini. Kuna Margot oli puu all peidus (oksad olid maani vajunud), siis korra enne puud kaotas Pop jällegi lõhna, kuid leidis selle ka kohe. Siiski tagantjärgi mulle tundus, et see harjutus oli natuke raske Poppyle esimeseks. Pop pole ju korralikult trenni saanud ja nüüd veel nii pikk paus. Ta oli ikka ebakindel selle lõhna suhtes.

Trenni tegime kohas, kus olid igasugu vanad majad ja väiksed kaarhallid. Teise harjutuse tegime Poppyle ühes väikeses majas. Figurant mängis nutsuga ja siis jooksis majja. Peitu läks ta nurga taha. Kui Poppy saatsin, siis pani ta täie auruga majja (esimesed ruumid olid veel ka pimedad) ja leidis ka kohe figurandi üles. Majas proovisime Monika peal haukumist ja see tuli ka täitsa ilusti välja.

Ühesõnaga päris edukas trenn oli.

Frisbee trenn

Täna käisime Riina juures frisbee trennis.

Päris kosutav oli saada üks mõnus frisbee doos, see tekitas jälle indu kodus natuke trenni teha.

Harjutasime lähedalt viskeid/püüdeid ja kuivalt (ilma koerata) viskeid. Proovisime natuke kaugele täpsusviskeid ja uuena selja taha viskamist. See siiski tuli nii kobalt välja, et koos koeraga ei kannata seda veel praktiseerida.

Ebatiinus

Nüüd ma olen juba üsna kindel, et Poppyl on praegu ebatiinus, ei midagi suurejoonelist, kui väikesed vihjed on olemas.

Juba peaaegu nädala aega on ta, eriti just õhtuti, selline närviline ja häiritud, sibab mööda tubasid ringi ja otsib kohta. Lõpuks suundub ta puuri või voodisse ja tuuseldab natuke ning veel natuke ja rahuneb maha. Vahepeal lisandub sellele ka pisike niutsatus.

Trennis on ka näha, et kontakt pole päris see ja töötahe võiks parem olla. Tubli koerana ta muidugi teeb kõik ära, mis tahetakse, aga on näha, et seda sädet pole silmis.

Kuigi see meie elu väga ei sega, siis loodetavasti see ikkagi läheb nüüd kiiresti üle ja enam tagasi ei tule.

Vidar Haarbergi seminar

Nädalavahetuse veetsin Vidar Haarbergi kuulekuskoolitusel. Vidar Haarberg on juba 23 aastat koolitanud nii IPO koeri, kui ka päästekoeri. See kord ta kahjuks päästest ei rääkinud ja keskenduti rohkem kuulekuse osale.

Mulle igastahes väga meeldis see koolitus. Nagu tavaliselt sai üle korratud ikka vanad tõed, mis kipuvad meelest minema ning sai ka nii mõndagi uut teada. Mõned asjad, mis raamatust loetud või ise välja mõeldud said ka kinnitust.

Väga hea oli, et ta õpetas meie koerajuhte mängima. Seda juhtub ikka igal koolitusel, et kõige pealt tuleb hakata inimestele mängimist õpetama. Ja nagu ikka läks selle peale päris palju aega ja see oligi hea. Minu jaoks on alati mängimine olnud väga keeruline, nüüd sain jälle natuke midagi juurde.

Teine hea asi oli, et ta õpetas kõikidele koertele peale mängu rahunemist. Seda tehakse küll palju varrukas, kuid kuulekuses mitte nii väga. Ja SK koolituses seda justkui ei kohtagi. Aga see meeldis mulle ja ma kavatsen seda teha. Point siis selles, et mängida natuke koeraga, lasta tal võita, anda koerale lama käsk ja siis mänguasja lahtilaskmiskäsk. Peale seda rahulikult mänguasi ära võtta, lasta koeral natuke rahuneda ja siis uuesti mõnda harjutust teha. Ma usun, et see sobib Poppyle, sest mulle ei meeldi väga võidelda koeraga selle nutsu pärast. Ma olen sarnaselt vahetevahel teinud, aga nüüd sain teada, kuidas täpselt kõik käib ja mida ja miks tehakse.

Teine asi, mis mulle hirmsasti meeldis, oli see, et ta soovitas kõrvalkõndi premeerida vasakult küljelt ja soovitavalt kõrgelt (ehk siis rinna või õla kõrguselt). See tundub nüüd päris loogiline ja maiust olen ennegi vasakust käest andnud, aga mänguasjaga premeerides ei ole seda nii väga silmas pidanud.

Üldse eelistas ta premeerida ainult mänguga, kuna tema koerad on väga korralikult enne õpetamist sisse mängitud. Ja oluline on, et premeerides ise ei liiguta. Annad mänguasja ja alles siis hakkad aktiivselt mängima.

Ma loodan, et mulle jääb kõik see tark jutt meelde ja ma suudan seda ka edasipidi oma trennides kasutada.

Palliprobleemid

Nii. Kuigi ma terve eelmise talve-kevade tegelesin sellega, et ma saaks Poppyt mänguga premeerida ja suveks oli asi juba talutav, siis praegu oleme jälle sammukese tagasi teinud.

Poppy palliprobleem siis põhiliselt seisneb selles, et talle meeldib sellega omaette lustida. Ja asi ei ole selles, et ma oleks temaga kunagi valesti mänginud, no oma arust vähemalt ei ole. Talle lihtsalt meeldib omaette mängida. Ja iseenesest selles ei ole ju midagi halba, kui koer saab preemiaks midagi sellist teha, mis talle täiega meeldib. Hmm. Siis mul ju nagu polekski vaja temaga mängida nii, et ta palli minule tooks?

Aga see ei olnud point. Ikkagi on vaja, et ta palli mulle tooks :)

Kuna see palliprobleem mul aegajal täiega üle viskab, siis see ongi nüüd sügisepoole unarusse jäänud. Kodus ma üritan seda vältida ning premeerin rohkem nutsuga, aga Soomes Leena juures käies ja nüüd viimastes trennides oleme teinud just harjutusi, kus tuleb palliga premeerida. Ja no muidugi, kui ma siis palli olen välja võtnud, siis seda enam kätte ei saa. Nii, et trennis meil pool aega kulub võitlusele pallide pärast. Ja see ei ole tore.

Niisiis, on aeg jälle palliprobleem käsile võtta. Ja mul on nüüd eesmärgiks iga päev natuke mängida Poppyga. Lihtsalt mängida pallidega.

See pilt on tehtud veebruaris, siis kui Poppy mängis veel üksi pallidega.

PS. Ma lõpuks suutsin jälle ühest poest leida need pallid, mis me ka kevadel ostsime (mis pildi peal ka on), kuid siis ma ei osanud arvata, et need nii haruldased on. Ja kuna üks nendest pallidest ära kadus, siis me oleme pidanud leppima teiste pallidega. Kuid nüüd on meil 4 täiesti uut palli kodus, mis leiavad kindlasti kasutust.

Ipsoni sügisene mäkkejooks

Täna käisime Keilas Mäkkejooksul. Eelmine kord sattusime sellele üritusele kevadel

Mõlemad mu penid on nüüd suured (eelmine kord oli Poppy kutsikas) ja võistlesid keskmõõduliste klassis.

Poppy: aeg 13.12 sec.

Aussie: aeg 15,99 sec.Pildid Liisa Zjabrikova

Mäkkejooksul olid veel austraallastest Grets, Echo ja Murra.

Peale Mäkkejooksu läksime Keila lähedale jalutama. Jalutasid: mina Aussie ja Poppyga, Leelet Gretsiga, Triin Echo, Murra ja Dhakraga, teine Triin Miiga ja Chris fotokaga.

Kogu rahvas:
Minu vahvad koerad:

Isa ja poeg (ja nende saatusekaaslane tagaplaanil):

Kivijunkslid:

Pildid Chrisilt