pühapäev, 16. detsember 2012
teisipäev, 16. oktoober 2012
Motivatsioonikoolitus
12.10 toimus IPSONi motsivatsiooni koolitus Teus
Tijsselingiga.
Teusi nägime me esimest korda juunis, kui toimus päästeseminar.
Seekord osalesin koolitusel Aussiega. Praktilises osas midagi väga ulmelist ei teinudki.
Põhiline, mis selgeks said jälle vanad asjad.
Teusi nägime me esimest korda juunis, kui toimus päästeseminar.
Seekord osalesin koolitusel Aussiega. Praktilises osas midagi väga ulmelist ei teinudki.
Põhiline, mis selgeks said jälle vanad asjad.
IPO-R RH-FL A
Kohtunik: Leif Sundberg (Rootsi)
Koht: Klooga mets
Kuna eksam hakkas B leveli koertega, siis meil oli hommikul kodus veel nii palju aega, et jõudsime küpsetada kahte sorti muffineid, ja tundus, et see läks asja ette.
EOKK A ja B leveli sooritanud koerad. Pilt Mihklilt
Koht: Klooga mets
Kuna eksam hakkas B leveli koertega, siis meil oli hommikul kodus veel nii palju aega, et jõudsime küpsetada kahte sorti muffineid, ja tundus, et see läks asja ette.
Pilt Mairelt
Umbes 11.30 ajal oli meie kord metsa minna. Kohtunik näitas ala, läksime starti ja action võis alata. A levelil ei tohi koerajuht keskliinilt lahkuda ja võib saata koera ainult kahele poole eemale metsa. Kuna ma teadsin, et võin pabistamise pärast koera eemale saata liiga palju ja liiga tihti, siis mul oli välja mõeldud täpne plaan, kui tihti ma koera saata tohin. Metsas tundusid vahemaad muidugi üüratud ja eks ma saatsin koera ikka plaanitust tihedamini. Umbes poole peal sain ma aru, et Poppy ikkagi on paks ja hakkab väsima ja ise muidugi juba pabistasin, et miks me veel midagi leidnud ei ole. Õnneks siis just järgmise saatmisega oli Poppy hetkeks kadunud ja juba kõlaski metsas tema kile haukumine. Kohtunikult loa saades, liikusin kiirelt haukumise suunas. Poppy üllatus oli muidugi suur, kui selgus, et täna preemiat ei saagi ning tuleb edasi töötada. Hetkeks ta küll arvas, et ta võib maast oksa võtta ja ennast sellega premeerida, aga õnneks sain ta töö lainele tagasi. Peale esimese kannatanu leidmist jõudsin vist veel paar saatmist teha ja juba oli ka teine kannatanu käes. Ka selle juures haukus Poppy üsna ilusti. Peale sinna jõudmist arvas kohtunik, et ta on meie tööd piisavalt näinud ning võime otsimise lõpetada. Mina olin igastahes väga rahul, et vähemalt metsaosa oli meil tehtud. Poppy oli ka väga rahul ja otsustas ennast premeerida rihmaga mängides. Ja ma muidugi lubasin tal seda teha.
Tagasi alguspunktis jäime kohtunikku ja tagasisidet ootama. Esimene asi, mis ta ütles, oli: "you gave me the show of today". Algus tundus hea. Ega ma palju rohkem ei mäletagi, kui seda, et viimased sõnad enne käepigistust olid: "200 points!". Maksimum punktid metsaosas. Oh my god, oh my god, oh my god! Jah, 3,5 aastat trenni oli ennast ära tasunud. Tagasi teiste juurde jõudes oli mul vist küll suu kõrvuni. Teised olid juba raadiosaatjast ka tulemust kuulnud ning ootasid meid rõõmsalt.
Njaa. Kuna metsaosa oli nii hästi läinud, siis mul täiesti ununes kogu see jama, mis platsil pidi hakkama toimuma ja tegelikult sellel hetkel oli mul isegi täiesti ükskõik sellest platsist.
Enne ametlikku platsiosa saime kõik platsi veel proovida. Minu üllatuseks oli Poppy platsil päris viisakas ja rõõmus.
Kuna B level tegi jälle enne meid, siis toimusid platsil ka paugud. Viimaste paukude ajal võtsin Poppy välja ja proovisin teda trenni meeleollu saada. Jah, ikkagi polnud võluhaldjas käinud ja meie probleeme lahendanud. Poppy tõmbas värina sisse ja oli väga ärev, ehk siis temaga oli raske kontakti saavutada.
Me olime koos Mari ja Cellaga paaris ja nemad pidid sooritama võtted enne, samal ajal kui Poppy lamab. Minu suureks õnneks loosis Mari endale kõrvalkõnni viimaseks. Kuna pauk tuleb alati kõrvalkõnni ajal, siis mul oli lootus, et Poppy osa ajast suudab ikka ära lamada. Mina loosisin selleeest meile kõrvalkõnni esimeseks. Aga asja juurde. Läksin panin Poppy lamama, 40 sammu ja keerasin ümber. Poppy juba istus. Kuna Mari ja Cella esimeste harjutuste seas olid tunnel, redel, kandmine vms, siis Poppy väsis istumisest ja läks lamama. Juhuu! Mari tegi ka viimased harjutused ära. Viimane kõrvalkõnd. Paugud. Ma nägin kuidas Poppyl läksid silmad punni ja pilk muutus ärevaks. Ei tea, kas see pikk lamamine (selleks hetkeks vast juba pea 15 min) või siiski võluhaldjas, aga mu tibukene ei tõusnudki püsti. Ma olin nii rõõmus! Veel mõned hetked ja võisingi minna tema juurde ja kiita teda.
Meie kord harjutusi sooritada. Peale lamamist oli Poppy väga ärev ja ta teadis, et mingi paugumajandus käib jälle. Pidin talle küll paar korda käratama, et ta minu juurest minema ei jookseks, aga üldiselt läks asi päris normaalselt. Võtsin ta kõrvale ja kõrvalkõnd. Esimene osa kuni paukudeni päris jube, paugud ja Poppy oli supsti minu kõrval ja tegi ideaalset kõrvalkõndi. See on olnud positiivne asi, mille ta on paukudega seoses ära õppinud. Inimrühm ei läinud väga ideaalselt, sest ta arvas, et on ikkagi vaja tutvuda nende koertega seal. Kuna edasisaatmist laudadega me polnud eriti kaua jõudnud harjutada, siis ühele lauale ta otsustas mitte minna. Ülejäänud harjutused tegi üsna hästi.
Kokkuvõte. 86 punkti ja sooritatud. Juhuuuu!
Kokku 286 punkti, hinne võrratu!
Paugukartus
Poppy üsnagi tugevast reageerimisest paugule sain ma teada umbes kaks aastat tagasi.
Ta ei ole kunagi paugu eest ära jooksnud, aga ta reageerib sellele nii tugevasti, et ei suuda enam millegi muuga tegeleda. Kõik, kes Poppy teavad, teavad, et pall mängib tema elus suurt rolli, aga pauku kuuldes muutub ka pall vähetähtsaks. Ehk siis peale paugu kuulmist hakkab ta üsnagi paanilise olekuga ringi vaatama ja tammub ringi natuke. Mingil hetkel ta siiski suudab lõpuks paugu unustada ja uuesti mulle keskenduda.
Kuna umbes aasta tagasi sai selgeks, et ehk me ikka võiksime proovida päästeeksamit kunagi teha (kui me tahame edaspidi ka päris otsingutel reageerida, siis see on isegi vajalik), siis tuli plaani võtta paugu harjutamine. Veebruar, märts ja osa aprillist käisime Mari ja Cellaga enamasti mitu korda nädalas pauku harjutamas. Alguses ikka üsna kaugel paugust ja mängides jne, hiljem juba lähedamal, iga kord vaid paar pauku. Suve poole jäi harjutamine vähemaks kuni mingil hetkel jäid meie trennid üldse ära. Tegelikult selleks ajaks olid juba meie mõlema koerad pauguga natuke harjunud.
Kuna augustis panin ma ennast kirja oktoobrikuu päästeeksamile (ja Mari pani Cella ka) siis tuli meil pauguharjutamine jälle käsile võtta. Paar trenni, mis me teha jõudsime, ei tulnudki nii hullusti välja.
Kui me 23.09 käisime mitteametlikul KK2 eksamil ja sain teada, et Poppy pauk pole ikkagi selline nagu ma tahaks (jah, oli küll võõras plats ja võõras pauk, aga ikkagi), siis teadsin, et meil tuleb veel paar tubli paugutrenni teha enne eksamit.
Minu suureks üllatuseks ja ehmatuseks oli Poppy reageering, kui peale pühapäevast eksamit läksin teisipäeval IPSONi platsile ja platsile minnes oli Poppy nii ärevil ja seda ainult sellepärast, et ta teadis, et pauk on tulemas. Suurimaks probleemiks sai see, et ta totaalselt keeldus lamama jääma, sest sellest asendist oli ka tavaliselt pauku tulnud.
Minu kaks järgmist nädalat möödusid ülepäeva platsil käies ja kahe nädala sisse mahtus ka veel päris mitu trenni pauguga. Üldiselt sellel hetkel ma juba loobusin igasugu võtete harjutamisest ja keskendusin sellele, et Poppy ennast platsil võimalikult hästi tunneks, isegi kui seal vahest pauku tuleb.
Selles, et platsil võiks ennast mugavalt tunda, mul teda veenda ei õnnestunudki.
Ta ei ole kunagi paugu eest ära jooksnud, aga ta reageerib sellele nii tugevasti, et ei suuda enam millegi muuga tegeleda. Kõik, kes Poppy teavad, teavad, et pall mängib tema elus suurt rolli, aga pauku kuuldes muutub ka pall vähetähtsaks. Ehk siis peale paugu kuulmist hakkab ta üsnagi paanilise olekuga ringi vaatama ja tammub ringi natuke. Mingil hetkel ta siiski suudab lõpuks paugu unustada ja uuesti mulle keskenduda.
Kuna umbes aasta tagasi sai selgeks, et ehk me ikka võiksime proovida päästeeksamit kunagi teha (kui me tahame edaspidi ka päris otsingutel reageerida, siis see on isegi vajalik), siis tuli plaani võtta paugu harjutamine. Veebruar, märts ja osa aprillist käisime Mari ja Cellaga enamasti mitu korda nädalas pauku harjutamas. Alguses ikka üsna kaugel paugust ja mängides jne, hiljem juba lähedamal, iga kord vaid paar pauku. Suve poole jäi harjutamine vähemaks kuni mingil hetkel jäid meie trennid üldse ära. Tegelikult selleks ajaks olid juba meie mõlema koerad pauguga natuke harjunud.
Kuna augustis panin ma ennast kirja oktoobrikuu päästeeksamile (ja Mari pani Cella ka) siis tuli meil pauguharjutamine jälle käsile võtta. Paar trenni, mis me teha jõudsime, ei tulnudki nii hullusti välja.
Kui me 23.09 käisime mitteametlikul KK2 eksamil ja sain teada, et Poppy pauk pole ikkagi selline nagu ma tahaks (jah, oli küll võõras plats ja võõras pauk, aga ikkagi), siis teadsin, et meil tuleb veel paar tubli paugutrenni teha enne eksamit.
Minu suureks üllatuseks ja ehmatuseks oli Poppy reageering, kui peale pühapäevast eksamit läksin teisipäeval IPSONi platsile ja platsile minnes oli Poppy nii ärevil ja seda ainult sellepärast, et ta teadis, et pauk on tulemas. Suurimaks probleemiks sai see, et ta totaalselt keeldus lamama jääma, sest sellest asendist oli ka tavaliselt pauku tulnud.
Minu kaks järgmist nädalat möödusid ülepäeva platsil käies ja kahe nädala sisse mahtus ka veel päris mitu trenni pauguga. Üldiselt sellel hetkel ma juba loobusin igasugu võtete harjutamisest ja keskendusin sellele, et Poppy ennast platsil võimalikult hästi tunneks, isegi kui seal vahest pauku tuleb.
Selles, et platsil võiks ennast mugavalt tunda, mul teda veenda ei õnnestunudki.
pühapäev, 30. september 2012
23.09
Hommikul oli meil pääste A leveli metsaosa proovieksam.
Üldiselt jäin ma Poppy tööga rahule, aga lõpptulemus oleks võinud siiski parem olla.
Peale lõunalt läksime KK2 mitteametlikule võistlusele, et proovida teha kuulekust koos pauguga. Kahjuks Poppy ikkagi reageeris minu jaoks liiga palju paugule ja lamamises ei suutnud püsida.
Eks näis, mis järgmine pühapäev ja meie esimene päästeeksam endaga toovad.
Üldiselt jäin ma Poppy tööga rahule, aga lõpptulemus oleks võinud siiski parem olla.
Peale lõunalt läksime KK2 mitteametlikule võistlusele, et proovida teha kuulekust koos pauguga. Kahjuks Poppy ikkagi reageeris minu jaoks liiga palju paugule ja lamamises ei suutnud püsida.
Eks näis, mis järgmine pühapäev ja meie esimene päästeeksam endaga toovad.
Ootamatult neli!
Sellel aastal jõudis Poppy sünnipäev väga ootamatult kätte. Ja nagu meil traditsiooniks, siis kingitust ei olnud :)
teisipäev, 11. september 2012
Jalutamas
Täna oli mul üle pika aja normaalne õhtu (st ei olnud mingeid trenne ega muid üritusi). Seega võtsin koerad ja fotoka ja läksin mitmeks tunniks jalutama.
Tundub, et kõik jäid rahule, sest niikaua kuni mina konni ja kõrsi pildistasin, sõi Poppy mingit surnut lindu ja Aussie käis pärast kitsejahil (kitsi oli vähemalt kaks).
Tundub, et kõik jäid rahule, sest niikaua kuni mina konni ja kõrsi pildistasin, sõi Poppy mingit surnut lindu ja Aussie käis pärast kitsejahil (kitsi oli vähemalt kaks).
SK EMV
08.09 toimusid Eesti Meistrivõistlused SKs. Meie sellest loomulikult osa ei võtnud, sest ei ole veel EVÕI klassis.
Siiski osalesime nn tavavõistlusel VÕI klassis.
Kohtunik: J. Kurzbauer (Austria)
1. Grupis lamamine – 7
2. Liikumine kõrval ilma rihmata – 8,5
3. Istumine liikumise pealt – 9
4. Juurdetulemine peatustega - 7
5. Saatmine ruutu ja juurdetulemine - 0
6. Eseme toomine üle tõkke – 8,5
7. Metalleseme toomine - 7,5
8. Eseme äratundmine ja toomine – 9
9. Kaugjuhtimine – 9
10. Üldmulje – 10
Kokku 231,5 punkti, II järk ja 2. koht
Üldiselt jäin Poppyga rahule võrreldes sellega, mis ta viimasel ajal teinud on ja mis meeleolus. Loodetavasti läheb nüüd jälle paremaks. Ruudu oleks võinud ju muidugi ikka ära teha, aga seekord oli jälle kuidagi pahasti, nii et 10st koerast tegi ruudu ära vaid 1.
TAKO Suvekarika kokkuvõttes saime IV koha.
Siiski osalesime nn tavavõistlusel VÕI klassis.
Kohtunik: J. Kurzbauer (Austria)
1. Grupis lamamine – 7
2. Liikumine kõrval ilma rihmata – 8,5
3. Istumine liikumise pealt – 9
4. Juurdetulemine peatustega - 7
5. Saatmine ruutu ja juurdetulemine - 0
6. Eseme toomine üle tõkke – 8,5
7. Metalleseme toomine - 7,5
8. Eseme äratundmine ja toomine – 9
9. Kaugjuhtimine – 9
10. Üldmulje – 10
Kokku 231,5 punkti, II järk ja 2. koht
Üldiselt jäin Poppyga rahule võrreldes sellega, mis ta viimasel ajal teinud on ja mis meeleolus. Loodetavasti läheb nüüd jälle paremaks. Ruudu oleks võinud ju muidugi ikka ära teha, aga seekord oli jälle kuidagi pahasti, nii et 10st koerast tegi ruudu ära vaid 1.
TAKO Suvekarika kokkuvõttes saime IV koha.
Seenelkäik
02.09 käisime Leeleti ja Kärdi ja koertega Kärdi salametsi vallutamas.
Pildimeenutus Leeletilt.
Pildimeenutus Leeletilt.
Otsing
30.08 umbes 21 ajal saime väljakutse Anija valda, metsa oli eksinud 78 aastane vanamemm.
Varustus ja koerad autosse ja kogunemine ja ööpimeduses kohale jõudmine. Lõputu ootamine ning lõpuks pääsesime ka metsa. Poppy töötas väga hästi, mina jäin rahule. Vastu hommikut leiti ka memm RPRi poolt.
Koju jõudsime kell 6.
Varustus ja koerad autosse ja kogunemine ja ööpimeduses kohale jõudmine. Lõputu ootamine ning lõpuks pääsesime ka metsa. Poppy töötas väga hästi, mina jäin rahule. Vastu hommikut leiti ka memm RPRi poolt.
Koju jõudsime kell 6.
Otsinguõppus
25.08 toimus RPRi otsinguõppus.
Ehk siis kõik nagu päris. Meie saime endale ala, kus elavat inimest ei olnud, aga ma ei tea, kas minu tungival nõudmisel või omast vabast tahtes haukus Poppy ka nn laipa :)
Meie ala oli kõige vasakpoolsem. Kollasega minu teekond ja punasega Poppy, ehk siis suhteliselt ühte rada käisime.
Ehk siis kõik nagu päris. Meie saime endale ala, kus elavat inimest ei olnud, aga ma ei tea, kas minu tungival nõudmisel või omast vabast tahtes haukus Poppy ka nn laipa :)
teisipäev, 21. august 2012
pühapäev, 12. august 2012
Vääna rand
Laupäeval käisime Leeleti ja Gretsuga rannas jalutamas.
Mõned minu ja Leeleti tehtud pildid:
Mõned minu ja Leeleti tehtud pildid:
AG koer Poppy
Laupäev.
SK võistlus.
Kohtunik: V. Akimova
VÕI klass:
1. Grupis lamamine – 9
2. Liikumine kõrval ilma rihmata – 5,5
3. Istumine liikumise pealt – 6
4. Juurdetulemine peatustega - 6
5. Saatmine ruutu ja juurdetulemine - 0
6. Eseme toomine üle tõkke – 7
7. Metalleseme toomine - 0
8. Eseme äratundmine ja toomine – 7
9. Kaugjuhtimine – 8
10. Üldmulje – 7,5
Kokku: 184p, järguta.
Masendav. Kõik läks selle nahka, et tuju oli täiesti null ja mingi uimamine käis. Masendav.
Pühapäev:
AG võistlus
A2.
1.rada. DSQ
2.rada. III koht
3.rada. 15vp, II koht
Oleks võinud paremini minna. Harjutame edasi.
SK võistlus.
Kohtunik: V. Akimova
VÕI klass:
1. Grupis lamamine – 9
2. Liikumine kõrval ilma rihmata – 5,5
3. Istumine liikumise pealt – 6
4. Juurdetulemine peatustega - 6
5. Saatmine ruutu ja juurdetulemine - 0
6. Eseme toomine üle tõkke – 7
7. Metalleseme toomine - 0
8. Eseme äratundmine ja toomine – 7
9. Kaugjuhtimine – 8
10. Üldmulje – 7,5
Kokku: 184p, järguta.
Masendav. Kõik läks selle nahka, et tuju oli täiesti null ja mingi uimamine käis. Masendav.
Pühapäev:
AG võistlus
A2.
1.rada. DSQ
2.rada. III koht
3.rada. 15vp, II koht
Oleks võinud paremini minna. Harjutame edasi.
Tellimine:
Postitused (Atom)
