Kolm nädalat

Lootsin küll, et jõuan vähemalt korra nädalas kirja panna, mis me teinud oleme, aga ikkagi ei jõua. Proovin ennast ikka rohkem käsile võtta, sest praegu tunnen nii puudust sellest, et Poppy kutsikaajast sellist asja pole ning noh mälu on nagu on.

Esimesed kaks nädalat läksid väga kiiresti, sest olin kodus ja üritasime siin asju üldse paika saada. Kolmas nädal olen tööl olnud ja seega kõik veel kiirem, sest kuna öö ja päev tuleb Kittyl magada, siis ülejäänud ajal tuleb selle eest möllu teha, et und ikka jätkuks. Hetkel käin lõuna ajal kodus ning teeme umbes 30-40 min jalutuskäigu pargis.

Et kõik alguses peale ära rääkida, siis tegelikult mul oli kutsikatest teistsugune ettekujutus. Ma ei saa aru, kuidas saab mälu olla nii lühike, sest Kitty on ju mu kolmas koer ja nad kõik on tulnud minu juurde u 7-8 nädalaselt.
Igaljuhul ma kujutasin ette, kuidas kutsikale on nii tore igast trikke õpetada ja väljas temaga möllata ja igal sammul mängida jne. Kutsikas on ju nii puhas leht, temaga võib vabalt kuivtoiduga trenni teha ja nii saab teda igal sammul õpetada.
Kui Kitty minu juurde tuli, siis ta oli harjunud sööma leotatud toidu ning kuigi krõbinad olid ülipisikesed, siis kuivalt ta näris neid pikalt. Seega kuivtoiduga trennist muidugi midagi välja ei tulnud. Kuna ta polnud ka väga tuttav juustu või vorstiga, siis ka selle söömine võttis harjumist. Küpsetatud maks ja kanasüdamed olid üldse too weird to eat.
Kuigi Kittyle tegelt mängida üsnagi meeldib, siis väga pikalt ta seda teha ei jõua. Ka meeldib talle pigem mänguasja taga ajada, kui sellest tirida. Pluss nendega on maru lõbus minema joosta ja neid kuskil mujal omaette järada.
Ja õues on kõik üsnagi palju lõbusam kui mina. Autod ajavad teda täiega pöördesse ja nagu korralikule karjakoerale omane, siis ta tahaks nendega kaasa joosta. See pole väga lõbus, sest sellest hüpnoosist on teda raske kätte saada. Inimesi Kitty kohutavalt armastab ja ta arvab, et nad peaks samaga vastama. Seega me peame ka sellega tegelema.

Ehk siis mingil hetkel mulle tundus küll asi isegi natuke lootusetu. Nüüd kolm nädalat hiljem, vanust 2,5 kuud, tundub, et asjad ikkagi natuke toimivad nagu raamatus kirjas. Mängimisega on paremaks läinud ja isegi õues suudab ta mängule keskenduda ning tirib päris usinalt. Vorst ja juust on väga omaks võetud ja nende eest võib juba igast trikke teha ning tundub, et asjad hakkavad juba natuke kohale ka jõudma ning ei pea ainult vorsti nina ees vedama. Enamasti on meil maius segamini ka kuivtoiduga ning selle vastu ei ole Kittyl midagi. Tänaval liikumine on juba liikumise moodi ning kuigi autod ja inimesed on veel väga huvitavad, siis tegelt ta juba teab, et minu taskus ootab teda ka maius.

Viimase nädala jooksul oleme näinud ka rohkem teisi koeri. Need tunduvad endiselt natuke liiga suured ja kiirete liigutustega, aga Kitty huvi nende vastu on juba palju suurem ning nii mõnegagi on juba lähem tutvus ning mänguliigutused ette võetud.