Terve laupäevane päev oli ootust täis ja mobiil oli koguaeg taskus, et mitte midagi maha magada.
Kell 16 tuli lõpuks kauaoodatud SMS ja kell 19 pidime olema Tapa lähedal Lehtse bussipeatuses.
Päästeoperatsioonil osalesid: Poppy, Aapo, Destiny, Lucia, Miisu, Prints ja Remus. Ja kell 19 olid nad kõik kohal.
Meie üritus algas ootamisega, lõpuks jõudsid ka asjapulgad kohale ning seadsime suuna kaitseväe aladele: kaugele metsade vahele, kus puudus igasugune tsivilisatsioon, kaasaarvatud mobiililevi.
Algus kulges ilusti: ootasime, käisime registreerimas/varustusekontroll, ootasime, takistusrada majas, ootasime, haukumise kontroll (haukumisharjutus), ootasime, supp, ootasime. Ootamine on üks tähtsamatest päästmisega kaasnevatest tegevustest, seega harjutasime me seda eriti hoolega.
Kell 12 öösel, peale ohtraid sekeldusi meie kujuteldava bussiga, jõudsime lõpuks nii kaugele, et pidi metsa minema. Korraga läksid kaks paari: alguses Aapo ja Prints, siis Lucia ja Miisu, Remus oma perekonnaga. Kui kell oli 2.30, siis tuli ähkiv Pille ja teatas, et nüüd lähme meie Poppyga ja Marit Destinyga metsa.
Kui me metsa äärde jõudsime, siis teatas Monika, et alguses läheb otsima Destiny ja siis Poppy. Ehk me ootasime metsa ääres veel paarkümend minutit.
Metsa ääres oli Triin ja selgitas olukorda. Otsida tuli kahelt alalt. Üks natuke suurem ja suht võsane, teine väiksem, aga sinna ei tohtinud ise sisse minna, vaid tuli koer üksi saata.
Alustasime suuremast. Tuvastasin tuule suuna ning alustasin alal liikumist. Poppy hakkas kohe ilusti tööle ning suht varsti oli ta kadunud. Aimasin, et ta on lõhna saanud ja võibolla ka kannatanu juures ära käinud. Mõtlesin, et jalutan ühe otsa ära ja kui uuesti lõhna saab, siis lähen järgi. Ja kohe kui alustasime tagasi minemist sai Poppy lõhna ning mina üritasin talle läbi võsa pressides järgi jõuda. Ja seal ta siis passis, mingi teki sisse mässitud tombu kõrval. Suht nõutu näoga. Ja siis tuli täitsa ootamatult paar auhi ja Piret premeeris teda mänguga. Paar küpsist kannatanule, kiire teadaanne staabi ja võisimegi metsast lahkuda.
Teine ala oli palju pisem, kui ma olin alguses aru saanud. Mõtlesin, et ei hakka koera mitu korda peetima ja teen ainult ühe saatmise keskelt. Saatsin koera. Tormas sisse ja ragistas metsas. Tegi tiiru ära ja tuli tagasi. Mina juba vaikselt aimasin, kus kannatanu on. Poppy tuli metsast välja, vaatas hetke aga läks kohe ise tagasi. Läks samas suunas ja natuke jäi vaiksemaks. Ütlesin Triinule, et nüüd leidis ja ma lähen vaatama. Ja sama hetkel tuli kolm pisikest auhi. Oi, ma olin üllatunud. Tõesti minu koer nii nutikas! :D See oli ju tegelt täitsa esimene kord, kui ta pidi minema metsa otsima ja siis oodati veel haukumist ka.
Seega said meil kannatanud leitud. Mõlemal korral olin ma õigesti aimanud ja ta oli käinud enne juba ühe ringi nende juures ära, aga kuna midagi ta teha ei osanud, siis tuli ära. Aga ma olen rahul, et ta ikkagi läks nende juurde tagasi ja lõpuks ka veel need auhid. Rahul olen.
Peale otsimist oli meil veel väike orienteerumismäng laagrisse tagasi. Kell oli 3.30. Kell 4.30 olime me laagris ja kuigi alguses oli väikest urinat, siis selleks ajaks olid Poppy ja Destiny juba nii sõbraks saanud, et tehti isegi mõned mänguringid.
Järgnes väike magamine ning hommikul tehti hommikusöögi kõrvale ka väike kokkuvõte. Kõik koerad olid uskumatult tublid ja teadsid, milleks neid metsa toodi. Trenni vajavad nad kõik veel, aga algus on paljulubav. Ja omanikud on ka otsinguks täitsa sobilikud.
Igal juhul minul oli terve pühapäeva üks väsinud koer kodus.
Fotomeenutus Margotilt:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar