Lehed

reede, 6. veebruar 2009

Paistes silm vol. 2

Nii, nüüd on arstil käidud. 
Arvatavasti on ta eile metsas hullamise ajal kuskile vastu jooksnud või mingi oksaga lopsu silma või natuke sinna allapoole saanud. Sellest ka see paistetus. Arsti juurest panid meile kaasa valuvaigistid ja mingid silmatilgad. Samuti pean nüüd koguaeg teda valvama, et ta silma ei kratsiks. Paari päevaga peaks korda saama.

Paistes silm

Sarjast: "Poppy ei saa ühtegi päeva terve olla" 
Eile terve hommikupooliku veetsime metsas.
Eile lõuna ajal panin tähele, et Poppy nagu kraapis paar korda käpaga silma. Peale seda pidi ta paar tundi üksi kodus olema.
Õhtul kui koju tulin, siis oli silma alt kõik täiega turses ja silm väga rähmane. Alguses ei saanud seda vist korralikult lahtigi teha. Küllap see sügeles ka tal korralikult, sest pidevalt üritas ta seda sügada. 
Öösel magas ta rahulikult ja tundus, et see silm ei sega teda. Hommikuks oli see turse korralikult vähenenud. Alguses tundus, et ei olegi midagi, aga mingi paistetus on ikkagi olemas. Samuti tundus, et see ikka sügeleb tal. 
Võimalik, et tal on seal silmas midagi, aga siis ma ei saaks aru, miks see turse seal on. Samuti pole tal see silm üldse väga punane. Kergelt roosakas, aga see võib ka olla sügamisest. Samuti kontrollisin, et ega tal ei ole hammaste vahetusest tulnud mingid põletikku tagumistesse hammastesse. Ei olnud.
No üldiselt on nii, et tunni aja pärast lähme arsti juurde ja siis Helena vaatab üle, mis värk selle silmaga ikkagi on. 

Kolmapäev

Kolmapäeval nagu ikka käisime loodusmajas teiste acd'dedga müramas. 
Kuna Poppyle väga meeldivad teised austraallased, siis ta rõõmsalt mürab nendega ja sellega meil üldse ei ole probleemi. 
Enne austraallasi on loodusmajas koerakasvatajate ring ja seal on igasuguseid teisi koeri. Tavaliselt lähengi natuke varem, et saaks enne nende koerte lahkumist ka nendega tutvust teha. Alguses Poppy väga võõrastas neid, aga seekord oli juba väga hea. Mängis hea meelega ja ei kartnud neid enam.
See kord olid loodusmajas Aussie, Poppy, Tibi, Grets, Indie, Eddie, Eddie jun, Daisy ja Blue. Peale nende veel kaks grifooni Keku ja Anti. Selline kirju seltskond siis. Antit me ei ole juba mitu aastat näinud, aga Aussie ei arvanudki midagi halba temast :) A
ga selle eest üritas Anti iga hinna eest Poppy paaritada. 
Seekord sai kaklust ka. Kohe alguses läksid Aussie ja Grets kokku. Me küll üritasime neid sabadest lahti kiskuda, aga ega siis nemad ei tahtnud lahti lasta üksteisest :D Aussie oli küll natuke shokis sellest, eks ta on harjunud, et tavaliselt tema juhib kaklust ja polnud arvestanud sellega, et keegi võtab kinni ja enam lahti ei lase :D Oeh, lõpuks hakkab ka Grets suureks saama :D 
Kusjuures ma eile avastasin, et Aussie on ka väikese ha
mbaaugu endale turja saanud. Aga see pole midagi märkimisväärset.
Pärast oli üks väiksem kaklus ka, aga see oli suht mõttetu. Aga ikkagi Grets hakkab suureks saama :D
Üks pilt Ove poolt:
Meid koguneb juba nii palju, et kõik ei mahu põrandale ära.

teisipäev, 3. veebruar 2009

Õues pildistamas

Kuna täna oli nii ilus ilm, siis võtsime fotoka kaasa ja läksime välja pildistama.
Niisama talvine kasemets:
Poppy hulluringil: 

Sleeping Beauty:
Midagi, mida Aussie väga hästi teha oskab- püherdamine:
Poppy palliga:

Arstilkäik

Täna käisime jälle arsti juures. Võeti uuesti uriiniproov ja sealt ei leitud midagi. Tundub, et Poppy on täiesti terve. Loodetavasti nüüd enam mingeid tagasilööke ei ole. 
Tegelt me ei teagi ju, mis tal päriselt viga oli.

esmaspäev, 2. veebruar 2009

Trennimänguasjad

Nii, nagu igal korralikult koeral on ka Poppyl kodumänguasjad ja trennimänguasjad. Kodu omad on siis need, mis vedelevad meil igal pool. Neid ta siis näksib ise vahepeal ja vahel ka koos Aussiega sikutavad neid. 
Trennimänguasjad on siis trenni tegemiseks. Nendeks on põhiliselt meil üks nuts ja nööriga pall. 
Probleemiks on meil aga see, et trennimänguasjad on Poppy jaoks nii nii hirmus toredad ja põnevad ja nendega on tal nii hea koos olla, et mind pole siis enam üldse olemas. Varem ta nagu ikka tõi neid mulle ka, aga nüüd ta läheb ja hullab üks nendega. Ja ma üldse ei ole talle liiga raskelt neid kätte andnud või kuidagi tekitanud temas tunnet, et kui ta need mulle toob, siis ta jääb nendest ilma. Need lihtsalt on nii toredad. Eks ma alguses ikka korralikult kiitsin ka seda, kui ta nutsu raputas ja seda tappa üritas :) Nüüd ta muud ei teegi :) Natuke sikutame seda, siis ta saab nutsu endale ja jooskeb sellega minema, raputab seda siis igatpidi ja on marurõõmus. Kutsumisest ei tee ta välja. Vahepeal jookseb ka minu poole ja siis jääb mingil hetkel rahulikumaks ja viskab pikali ja hakkab nutsu närima. Või siis tekib tal huvi mingi muu asja vastu. Tundub, et just see kui ta esimest korda saab mänguasja, siis see ajab ta eriti pöördesse. 
Ka ei taha ma seda mängu talle kuidagi kohustuseks teha. Seega mingeid käsklusi ma sellele mängule lisada ei tahaks. Kodumänguasjadega mängib ta minuga väga hea meelega. Alati alustan mängu mina. Mänguasjad ta toob kohe ilusti mulle ega lähe nendega kuskile omaette mängima.
Viimasel ajal ma pole enam eriti välja teinud sellest tema hullamisest, olen niisama oodanud ja eemale jalutanud. Tundub, et see mõjub. 
Täna mul juba õnnestus natuke palliga mängida. Poppy hakkas seda mulle tooma. Nii, et midagi vist hakkab juba koitma seal väikeses peakeses. 
Märkasin ka sellist pisiasja, et kui ma istun maas, siis ta toob palli ilusti mulle, aga kui ma olen püsti, siis ta ei taha seda mulle tuua või viskab liiga kaugel maha. Tundub, et ta ei oska mänguasja minu kätte anda. Peaks seda kuidagi õpetama talle ja ma pean veel mõtlema selle üle.
Ka lihtsad asjad on võimalik keeruliseks ajada :D

pühapäev, 1. veebruar 2009

Karjakoerte jalutuskäik

Täna käisid kõik usinad ja terved acd'd Paljassaares jalutamas. Meie polnud seal kunagi käinud ja juba sellepärast oli sinna kanti huvitav sattuda.
Ilm oli küll hirmus krõbe, kuid koeri see muidugi ei heidutanud.
Kokku olid tulnud: Aussie, Poppy, Ella, Blue, Lill (labrador) ja Daisy. Lisaks neile olid meil kaasas veel Gretsi ja Indie omanikud. Grets ja Indie olid mõlemad haiguse tõttu koju jäänud.
Kuna hirmus külm oli, siis mina ei hakanud enda aparaati kaasa võtma. Selle eest oli Margel pildimasin kaasa ja seda ta ka kasutas usinasti: