Lehed

teisipäev, 16. oktoober 2012

Päästeseminar

13-14.10. Koolitaja: Teusi Tijsseling

Pildid Margotilt ja Katrinilt



Motivatsioonikoolitus

12.10 toimus IPSONi motsivatsiooni koolitus Teus Tijsselingiga.
Teusi nägime me esimest korda juunis, kui toimus päästeseminar.

Seekord osalesin koolitusel Aussiega. Praktilises osas midagi väga ulmelist ei teinudki.
Põhiline, mis selgeks said jälle vanad asjad.


Jussi matkarajal

07.10 käisime Leeleti ja Gretaga karjakoerte igakuisel matkal.







Ja me saime lehte ka: Maaleht

IPO-R RH-FL A

Kohtunik: Leif Sundberg (Rootsi)
Koht: Klooga mets

Kuna eksam hakkas B leveli koertega, siis meil oli hommikul kodus veel nii palju aega, et jõudsime küpsetada kahte sorti muffineid, ja tundus, et see läks asja ette.

 
Pilt Mairelt

Umbes 11.30 ajal oli meie kord metsa minna. Kohtunik näitas ala, läksime starti ja action võis alata. A levelil ei tohi koerajuht keskliinilt lahkuda ja võib saata koera ainult kahele poole eemale metsa. Kuna ma teadsin, et võin pabistamise pärast koera eemale saata liiga palju ja liiga tihti, siis mul oli välja mõeldud täpne plaan, kui tihti ma koera saata tohin. Metsas tundusid vahemaad muidugi üüratud ja eks ma saatsin koera ikka plaanitust tihedamini. Umbes poole peal sain ma aru, et Poppy ikkagi on paks ja hakkab väsima ja ise muidugi juba pabistasin, et miks me veel midagi leidnud ei ole. Õnneks siis just järgmise saatmisega oli Poppy hetkeks kadunud ja juba kõlaski metsas tema kile haukumine. Kohtunikult loa saades, liikusin kiirelt haukumise suunas. Poppy üllatus oli muidugi suur, kui selgus, et täna preemiat ei saagi ning tuleb edasi töötada. Hetkeks ta küll arvas, et ta võib maast oksa võtta ja ennast sellega premeerida, aga õnneks sain ta töö lainele tagasi. Peale esimese kannatanu leidmist jõudsin vist veel paar saatmist teha ja juba oli ka teine kannatanu käes. Ka selle juures haukus Poppy üsna ilusti. Peale sinna jõudmist arvas kohtunik, et ta on meie tööd piisavalt näinud ning võime otsimise lõpetada. Mina olin igastahes väga rahul, et vähemalt metsaosa oli meil tehtud. Poppy oli ka väga rahul ja otsustas ennast premeerida rihmaga mängides. Ja ma muidugi lubasin tal seda teha.
Tagasi alguspunktis jäime kohtunikku ja tagasisidet ootama. Esimene asi, mis ta ütles, oli: "you gave me the show of today". Algus tundus hea. Ega ma palju rohkem ei mäletagi, kui seda, et viimased sõnad enne käepigistust olid: "200 points!". Maksimum punktid metsaosas. Oh my god, oh my god, oh my god! Jah, 3,5 aastat trenni oli ennast ära tasunud. Tagasi teiste juurde jõudes oli mul vist küll suu kõrvuni. Teised olid juba raadiosaatjast ka tulemust kuulnud ning ootasid meid rõõmsalt.

Njaa. Kuna metsaosa oli nii hästi läinud, siis mul täiesti ununes kogu see jama, mis platsil pidi hakkama toimuma ja tegelikult sellel hetkel oli mul isegi täiesti ükskõik sellest platsist.
Enne ametlikku platsiosa saime kõik platsi veel proovida. Minu üllatuseks oli Poppy platsil päris viisakas ja rõõmus.
Kuna B level tegi jälle enne meid, siis toimusid platsil ka paugud. Viimaste paukude ajal võtsin Poppy välja ja proovisin teda trenni meeleollu saada. Jah, ikkagi polnud võluhaldjas käinud ja meie probleeme lahendanud. Poppy tõmbas värina sisse ja oli väga ärev, ehk siis temaga oli raske kontakti saavutada.
Me olime koos Mari ja Cellaga paaris ja nemad pidid sooritama võtted enne, samal ajal kui Poppy lamab. Minu suureks õnneks loosis Mari endale kõrvalkõnni viimaseks. Kuna pauk tuleb alati kõrvalkõnni ajal, siis mul oli lootus, et Poppy osa ajast suudab ikka ära lamada. Mina loosisin selleeest meile kõrvalkõnni esimeseks. Aga asja juurde. Läksin panin Poppy lamama, 40 sammu ja keerasin ümber. Poppy juba istus. Kuna Mari ja Cella esimeste harjutuste seas olid tunnel, redel, kandmine vms, siis Poppy väsis istumisest ja läks lamama. Juhuu! Mari tegi ka viimased harjutused ära. Viimane kõrvalkõnd. Paugud. Ma nägin kuidas Poppyl läksid silmad punni ja pilk muutus ärevaks. Ei tea, kas see pikk lamamine (selleks hetkeks vast juba pea 15 min) või siiski võluhaldjas, aga mu tibukene ei tõusnudki püsti. Ma olin nii rõõmus! Veel mõned hetked ja võisingi minna tema juurde ja kiita teda. 
Meie kord harjutusi sooritada. Peale lamamist oli Poppy väga ärev ja ta teadis, et mingi paugumajandus käib jälle. Pidin talle küll paar korda käratama, et ta minu juurest minema ei jookseks, aga üldiselt läks asi päris normaalselt. Võtsin ta kõrvale ja kõrvalkõnd. Esimene osa kuni paukudeni päris jube, paugud ja Poppy oli supsti minu kõrval ja tegi ideaalset kõrvalkõndi. See on olnud positiivne asi, mille ta on paukudega seoses ära õppinud. Inimrühm ei läinud väga ideaalselt, sest ta arvas, et on ikkagi vaja tutvuda nende koertega seal. Kuna edasisaatmist laudadega me polnud eriti kaua jõudnud harjutada, siis ühele lauale ta otsustas mitte minna. Ülejäänud harjutused tegi üsna hästi. 
Kokkuvõte. 86 punkti ja sooritatud. Juhuuuu!

Kokku 286 punkti, hinne võrratu! 

EOKK A ja B leveli sooritanud koerad. Pilt Mihklilt


Paugukartus

Poppy üsnagi tugevast reageerimisest paugule sain ma teada umbes kaks aastat tagasi.
Ta ei ole kunagi paugu eest ära jooksnud, aga ta reageerib sellele nii tugevasti, et ei suuda enam millegi muuga tegeleda. Kõik, kes Poppy teavad, teavad, et pall mängib tema elus suurt rolli, aga pauku kuuldes muutub ka pall vähetähtsaks. Ehk siis peale paugu kuulmist hakkab ta üsnagi paanilise olekuga ringi vaatama ja tammub ringi natuke. Mingil hetkel ta siiski suudab lõpuks paugu unustada ja uuesti mulle keskenduda.
Kuna umbes aasta tagasi sai selgeks, et ehk me ikka võiksime proovida päästeeksamit kunagi teha (kui me tahame edaspidi ka päris otsingutel reageerida, siis see on isegi vajalik), siis tuli plaani võtta paugu harjutamine. Veebruar, märts ja osa aprillist käisime Mari ja Cellaga enamasti mitu korda nädalas pauku harjutamas. Alguses ikka üsna kaugel paugust ja mängides jne, hiljem juba lähedamal, iga kord vaid paar pauku. Suve poole jäi harjutamine vähemaks kuni mingil hetkel jäid meie trennid üldse ära. Tegelikult selleks ajaks olid juba meie mõlema koerad pauguga natuke harjunud.
Kuna augustis panin ma ennast kirja oktoobrikuu päästeeksamile (ja Mari pani Cella ka) siis tuli meil pauguharjutamine jälle käsile võtta. Paar trenni, mis me teha jõudsime, ei tulnudki nii hullusti välja.
Kui me 23.09 käisime mitteametlikul KK2 eksamil ja sain teada, et Poppy pauk pole ikkagi selline nagu ma tahaks (jah, oli küll võõras plats ja võõras pauk, aga ikkagi), siis teadsin, et meil tuleb veel paar tubli paugutrenni teha enne eksamit.
Minu suureks üllatuseks ja ehmatuseks oli Poppy reageering, kui peale pühapäevast eksamit läksin teisipäeval IPSONi platsile ja platsile minnes oli Poppy nii ärevil ja seda ainult sellepärast, et ta teadis, et pauk on tulemas. Suurimaks probleemiks sai see, et ta totaalselt keeldus lamama jääma, sest sellest asendist oli ka tavaliselt pauku tulnud.
Minu kaks järgmist nädalat möödusid ülepäeva platsil käies ja kahe nädala sisse mahtus ka veel päris mitu trenni pauguga. Üldiselt sellel hetkel ma juba loobusin igasugu võtete harjutamisest ja keskendusin sellele, et Poppy ennast platsil võimalikult hästi tunneks, isegi kui seal vahest pauku tuleb.
Selles, et platsil võiks ennast mugavalt tunda, mul teda veenda ei õnnestunudki.