Lehed

Kuvatud on postitused sildiga Poppy päästetrenn. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Poppy päästetrenn. Kuva kõik postitused

neljapäev, 21. august 2014

EOKK suvepäevad

EOKK suvepäevad pole kunagi just tavalised klubi suvepäevad olnud. Osalesin Poppyga.
Suvepäevad algasid reede hommikul Balti jaamast ja sel hetkel teadsime ainult seda, et laupäeva õhtul saame süüa. Vahepealsest osast ei teadnud me midagi ja ellu tuli ka sellel ajal oma vahenditega jääda.
Kokkuvõttes sõitsime Balti jaamast Tapale, kus tegime päeva jooksul mitmeid erinevaid otsinguharjutusi erinevates mahajäätud majades. Ööseks transporditi meid Põhja-Kõrvemaale, kuhu jäime ööbima. Järgmisel hommikul pakkisime asjad ning läksime metsaotsingule. Kuna päevad olid eriti kuumad, siis õnnestus meil peale suurt metsaotsingut maanduda järve ääres ning veeta seal väga mõnusalt aega. Õhtuks matkasime RMK Kulli lõkkeplatsile, kus teised meid juba ootasid. Kokkuvõtted, grill ja chill.











neljapäev, 29. august 2013

IPOR RH FL B

18.08 toimus meie esimene päästekoerte maaala B taseme eksam.

Kohtunikud:
Kuulekus ja osavus: D.Sedlak
Maaala otsing: R.Gerritsen

Tuleus:
Kuulekus ja osavus: 65 p, mitterahuldav
Maaala otsing: 146 p
Kokku: mitterahuldav

Kahjuks sai meile seekord saatuseks ikkagi see, et Poppy kardab pauku. Kuigi oleme sellega tööd teinud ja eelmine aasta õnnestus eksam täiesti rahuldavalt läbida, siis see aasta polnud võimalik nii palju harjutada ning seega tõusis Poppy püsilamamisest püsti ning keeldus edasi lamamast. Seega seekord tulemus kahjuks selline.
Maaala otsingul õnnestus meil leida kõik kannatanud, kuid kuna hommikune kuulekus oli nii Poppy kui minu tujule oma jälje jätnud, siis Poppy töö polnud kahjuks väga kiita. Siiski saime sealt oma tulemuse kätte.

Mõned pildid Mihklilt kuulekuseplatsilt.



teisipäev, 16. oktoober 2012

Päästeseminar

13-14.10. Koolitaja: Teusi Tijsseling

Pildid Margotilt ja Katrinilt



IPO-R RH-FL A

Kohtunik: Leif Sundberg (Rootsi)
Koht: Klooga mets

Kuna eksam hakkas B leveli koertega, siis meil oli hommikul kodus veel nii palju aega, et jõudsime küpsetada kahte sorti muffineid, ja tundus, et see läks asja ette.

 
Pilt Mairelt

Umbes 11.30 ajal oli meie kord metsa minna. Kohtunik näitas ala, läksime starti ja action võis alata. A levelil ei tohi koerajuht keskliinilt lahkuda ja võib saata koera ainult kahele poole eemale metsa. Kuna ma teadsin, et võin pabistamise pärast koera eemale saata liiga palju ja liiga tihti, siis mul oli välja mõeldud täpne plaan, kui tihti ma koera saata tohin. Metsas tundusid vahemaad muidugi üüratud ja eks ma saatsin koera ikka plaanitust tihedamini. Umbes poole peal sain ma aru, et Poppy ikkagi on paks ja hakkab väsima ja ise muidugi juba pabistasin, et miks me veel midagi leidnud ei ole. Õnneks siis just järgmise saatmisega oli Poppy hetkeks kadunud ja juba kõlaski metsas tema kile haukumine. Kohtunikult loa saades, liikusin kiirelt haukumise suunas. Poppy üllatus oli muidugi suur, kui selgus, et täna preemiat ei saagi ning tuleb edasi töötada. Hetkeks ta küll arvas, et ta võib maast oksa võtta ja ennast sellega premeerida, aga õnneks sain ta töö lainele tagasi. Peale esimese kannatanu leidmist jõudsin vist veel paar saatmist teha ja juba oli ka teine kannatanu käes. Ka selle juures haukus Poppy üsna ilusti. Peale sinna jõudmist arvas kohtunik, et ta on meie tööd piisavalt näinud ning võime otsimise lõpetada. Mina olin igastahes väga rahul, et vähemalt metsaosa oli meil tehtud. Poppy oli ka väga rahul ja otsustas ennast premeerida rihmaga mängides. Ja ma muidugi lubasin tal seda teha.
Tagasi alguspunktis jäime kohtunikku ja tagasisidet ootama. Esimene asi, mis ta ütles, oli: "you gave me the show of today". Algus tundus hea. Ega ma palju rohkem ei mäletagi, kui seda, et viimased sõnad enne käepigistust olid: "200 points!". Maksimum punktid metsaosas. Oh my god, oh my god, oh my god! Jah, 3,5 aastat trenni oli ennast ära tasunud. Tagasi teiste juurde jõudes oli mul vist küll suu kõrvuni. Teised olid juba raadiosaatjast ka tulemust kuulnud ning ootasid meid rõõmsalt.

Njaa. Kuna metsaosa oli nii hästi läinud, siis mul täiesti ununes kogu see jama, mis platsil pidi hakkama toimuma ja tegelikult sellel hetkel oli mul isegi täiesti ükskõik sellest platsist.
Enne ametlikku platsiosa saime kõik platsi veel proovida. Minu üllatuseks oli Poppy platsil päris viisakas ja rõõmus.
Kuna B level tegi jälle enne meid, siis toimusid platsil ka paugud. Viimaste paukude ajal võtsin Poppy välja ja proovisin teda trenni meeleollu saada. Jah, ikkagi polnud võluhaldjas käinud ja meie probleeme lahendanud. Poppy tõmbas värina sisse ja oli väga ärev, ehk siis temaga oli raske kontakti saavutada.
Me olime koos Mari ja Cellaga paaris ja nemad pidid sooritama võtted enne, samal ajal kui Poppy lamab. Minu suureks õnneks loosis Mari endale kõrvalkõnni viimaseks. Kuna pauk tuleb alati kõrvalkõnni ajal, siis mul oli lootus, et Poppy osa ajast suudab ikka ära lamada. Mina loosisin selleeest meile kõrvalkõnni esimeseks. Aga asja juurde. Läksin panin Poppy lamama, 40 sammu ja keerasin ümber. Poppy juba istus. Kuna Mari ja Cella esimeste harjutuste seas olid tunnel, redel, kandmine vms, siis Poppy väsis istumisest ja läks lamama. Juhuu! Mari tegi ka viimased harjutused ära. Viimane kõrvalkõnd. Paugud. Ma nägin kuidas Poppyl läksid silmad punni ja pilk muutus ärevaks. Ei tea, kas see pikk lamamine (selleks hetkeks vast juba pea 15 min) või siiski võluhaldjas, aga mu tibukene ei tõusnudki püsti. Ma olin nii rõõmus! Veel mõned hetked ja võisingi minna tema juurde ja kiita teda. 
Meie kord harjutusi sooritada. Peale lamamist oli Poppy väga ärev ja ta teadis, et mingi paugumajandus käib jälle. Pidin talle küll paar korda käratama, et ta minu juurest minema ei jookseks, aga üldiselt läks asi päris normaalselt. Võtsin ta kõrvale ja kõrvalkõnd. Esimene osa kuni paukudeni päris jube, paugud ja Poppy oli supsti minu kõrval ja tegi ideaalset kõrvalkõndi. See on olnud positiivne asi, mille ta on paukudega seoses ära õppinud. Inimrühm ei läinud väga ideaalselt, sest ta arvas, et on ikkagi vaja tutvuda nende koertega seal. Kuna edasisaatmist laudadega me polnud eriti kaua jõudnud harjutada, siis ühele lauale ta otsustas mitte minna. Ülejäänud harjutused tegi üsna hästi. 
Kokkuvõte. 86 punkti ja sooritatud. Juhuuuu!

Kokku 286 punkti, hinne võrratu! 

EOKK A ja B leveli sooritanud koerad. Pilt Mihklilt


teisipäev, 10. juuli 2012

EOKK laager

29.06-01-07 toimus Piirsalus EOKK suvelaager.
Kuna minu tervis ei võimaldanud seal veel osaleda, siis läksime sinna kohale vaid laupäevaks. Päris hommikuks me ka ei jõudnud ja jõudsime kohale lõunaks ehk siis ajaks, kui esimene harjutus oli läbi. Peale seda lebasin veel 3,5 h metsas.
Õhtupoole jõudis lõpuks kätte ka aeg, kui sai Poppyga natuke trenni teha. Tegime mõned harjutused varemetes.
Tundub, et kodune eluviis oli talle tugevalt motivatsiooni andnud ja tüüp rabeles elu eest. Kõik harjutused tegi ilusti.
Pika keelega koer puhkehetkel:

laupäev, 30. juuni 2012

4.-8.06 Pääste seminar

4.-8. juuni toimus EOKK korraldatud päästekoerteseminar.
Koolitajateks olid Hollandi koolitajad Teus Tijsseling ja Frans Vermeulen.
Edasijõudnute trennid olid 4.-6.juuni ja seal osalesin koos Poppyga.
Trennid olid huvitavad. Jälle natuke mõtteainet.



25-27.05

25-27 mai olime Aegnal igaaastases RPRi Aegna laagris.
Seekord jõudsime teistest natuke hiljem ehk alles reede hilisõhtul. Laupäev oli jällegi täis situatsioonide lahendamist. Otsingu harjutus meil Poppyga kahjuks seekord ebaõnnestus ja inimene jäi leidmata. Valisin veidi vale strateegia ning Poppyl ei õnnestunud lõhna saada.

teisipäev, 18. oktoober 2011

Väike- Maarjas

Pühapäeva veetsime Väike- Maarjas Päästekooli harjutusväljakul. Ehk siis tegime päästekoertele veidi teistsugustes tingimustes trenni. Seekord oli peale meie koerte koeri veel Natalja rühmast, Haapsalust, Tartust ja Lätist. Nii, et päris kirju seltskond oli, aga seda toredam ja huvitavam.
Päästa oli vaja põlenud majas (haiseb imelikult, täiesti pime ja lõhn liigub veidi teistmoodi), tööliste konteinerelamutest, autoromulast (Poppyle väga meeldis mööda autosid turnida), suurest majast, mis mööblit ja träni täis ning varemetest.
Üldiselt Poppyl selliseid kogemusi varassemast pole, aga kuna ta on üldiselt keskkonna suhtest kiiresti harjuv, siis tal polnud üheski kohas probleeme. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta varemetes töötas.
Pilte muidugi ei ole, sest seal on põnevamatki teha.

esmaspäev, 22. august 2011

Päästekoolitus 8-10 aug

Koolitajaks jällegi Jerneja Ternovec Sloveeniast, kes ka eelmisel aastal käis meid koolitamas. Tegelikult algas koolitus juba pühapäeval, kui meie AG võistlusel olime. Nii et teised olid juba ühtteist omandanud.
Kuigi eelmisel aastal me ei saanud koolitusel väga põhjalikult osaleda, siis siiski oleme terve aasta tema meetodite järgi trenni teinud.
Kuigi ma ei saa öelda, et me oleme väga palju trenni teinud, siis koolitusel tulid meil harjutused väga hästi välja. Me tegime ka harjutusi, mis ma arvasin, et on Poppy jaoks veel liiga rasked, aga tal tulid need suurepäraselt välja.
Koolitaja oli ka Poppyga täitsa rahul ja arvas, et meil ei tohiks tekkida probleeme B leveli ära tegemisega. Kui seal poleks vaid ühte pisikest pisiasja.. pauku. Ehk siis midagi, mille kallal tuleb hakata nüüd tööd tegema :)



pühapäev, 17. oktoober 2010

RH-E FL tehtud!

Ehk siis päästekoerte sobivuseksam on Poppyl nüüd edukalt sooritatud. Eeskirjad.

Kohtunik: Sirppa Pellika Soomest

10.30 kogunesime Kloogal metsas, et sooritada eksami metsaosa.
Kui läks järjekorra loosimiseks, siis mul õnnestus muidugi number 1 tõmmata. See oli õudne.
Enne metsa minemist, näitasime veel Poppyle, et Mari jookseb palliga metsapoole.
Ala piirile jõudes raporteerisime ilusti ja siis teatas kohutnik meie otsingu ala. Oi, mu üllatus oli suur, kui kohtunik teatas, et otsida tuleb kahelt poolt. Mis mõttes?? Alati on RH-E eksamil olnud ala ainult ühel pool ja me ei teadnudki, et selline asi üldse võimalik on. Hetke mõtlesin ja siis otsustasin, et teha pole midagi - tuleb peale hakata.
Üldiselt Poppy eemaldus suhteliselt hästi saatmiste peale ja otsis ka ise iseseisvalt väga hästi. Aga aeg läks ja läks ja ma juba hakkasin meelt heitma. Kuni lõpuks ta ikka hakkas metsas äkki haukuma. Küsisin kohtunikult luba ja lidusin täiega metsa. Alguses Poppy nagu ikka haugub ilusti, aga kui kuuleb mind tulemas, siis hakkab haugatusi vähemaks jätma. Igal juhul lõpuks jõudsin ma Poppy ja figurandini ja tehtud see oligi.
Kohtunikule meeldis meie koostöö ja harmoonia (nagu ta ütles). Aga punktid läksid maha viletsa haukumise ja mõnede mitte nii heade eemaldumiste pärast. Kokku 87 punkti.
Kui kõigil oli metsa osa tehtud, siis suundusime kõik koos Keilasse Kegelisse sööma. Lõunalauas tuli järgmine laks minu jaoks. Selgus, et kuulekuse ajal ikkagi tehakse pauku. See oli suht nutune minu jaoks, sest nädal varem me tegime Ipsoni platsil pauku ja siis Poppy ikka ehmatas natuke.
Platsil selgus, et müra, mis tavaliselt kestab 10-15 sec, kestab meil kaks esimest harjutust. Ehk siis kaks esimest kõrvalkõndi. Ja pauk on rihmata kõrvalkõnni ajal.
Kuna Poppy oli esimene, siis ma ei saanud enne ka teada, kuidas ta reageerib müra ehk siis mootorsae peale. Meil tavaliselt seda trennis kõrval ikka ei tehta.
Igastahes. Jälle raporteerimine ja platsile minek. Aapo läks lamama ja Poppy alustas harjutustega. Kõrvalkõnd polnud just ideaalne, eks ta lasi ennast natuke selles mürast häirida, aga õnneks püsis ilusti kõrval ja vahepeal oskas päris korralikku kõrvalkõndi ka teha. Pauk teda õnneks üldse teda ei häirinud.
Ebatasanepind oli kombes nagu alati. Eemale saatmine ja juurde kutsumine tulid suurepäraselt välja. Tünnidest üle hüppamisel ma ise vusserdasin natuke ja see läks kehvasti. Poomist üle minek ka väga hea. Kandmine tuli ka väga hästi välja ja Poppy jäi pärast nii ilusti seisma, aga kuna tema jaoks tuli natuke üllatusena, et ta peab sealt minu juurde tulema, mitte mina ei tule tema juurde, siis ta esimese käsu peale igaks juhuks jäi ikka paika ja alles teise käsuga tuli rõõmsalt minu juurde. Püsilamamisest tuli ta ka ära. Õnneks paugud teda ei häirinud ja ta need lamas ilusti ära ja alles pärast astus minema.
Kuulekuse osa kokku 79p.
Kõik kokku siis 166p ja RH-E tehtud. Kokku sai 7 osalejast 4 tulemuse.



pühapäev, 15. august 2010

Päästekoerad Aegnal 27-28.07







Pildid Jaanikalt.

laupäev, 14. august 2010

Päästeseminar 14-16.07.2010

Koolitajaks IRO kohtunik ja päästekoerte koolitaja Jerneja Ternovec Sloveeniast. Suurepärane koolitus ja väga lahe koolitaja. Tema mõtted olid üpriski erinevad sellest, mis me siiamaani teinud oleme, aga seda põnevam oli.
Kuigi alguses plaanis ei olnud, siis tegime paar harjutust ka Poppyga. Tuli välja, et pirtsutaja Poppyle maitseb kala ja mitte vähe.


Pildid: Margot Luukas

esmaspäev, 28. juuni 2010

Päästekoera nädalavahetus

Laupäeva hommikul hakkasime ootama SMSi, et osaleda päästeoperatsioonil "Tapa kadunukesed". Tegemist oli koolitusega noortele päästekoertele. Kogu ürituse point oli võimalikult reaalselt imiteerida päris otsingusituatsioon.
Terve laupäevane päev oli ootust täis ja mobiil oli koguaeg taskus, et mitte midagi maha magada.
Kell 16 tuli lõpuks kauaoodatud SMS ja kell 19 pidime olema Tapa lähedal Lehtse bussipeatuses.
Päästeoperatsioonil osalesid: Poppy, Aapo, Destiny, Lucia, Miisu, Prints ja Remus. Ja kell 19 olid nad kõik kohal.
Meie üritus algas ootamisega, lõpuks jõudsid ka asjapulgad kohale ning seadsime suuna kaitseväe aladele: kaugele metsade vahele, kus puudus igasugune tsivilisatsioon, kaasaarvatud mobiililevi.
Algus kulges ilusti: ootasime, käisime registreerimas/varustusekontroll, ootasime, takistusrada majas, ootasime, haukumise kontroll (haukumisharjutus), ootasime, supp, ootasime. Ootamine on üks tähtsamatest päästmisega kaasnevatest tegevustest, seega harjutasime me seda eriti hoolega.
Kell 12 öösel, peale ohtraid sekeldusi meie kujuteldava bussiga, jõudsime lõpuks nii kaugele, et pidi metsa minema. Korraga läksid kaks paari: alguses Aapo ja Prints, siis Lucia ja Miisu, Remus oma perekonnaga. Kui kell oli 2.30, siis tuli ähkiv Pille ja teatas, et nüüd lähme meie Poppyga ja Marit Destinyga metsa.
Kui me metsa äärde jõudsime, siis teatas Monika, et alguses läheb otsima Destiny ja siis Poppy. Ehk me ootasime metsa ääres veel paarkümend minutit.
Metsa ääres oli Triin ja selgitas olukorda. Otsida tuli kahelt alalt. Üks natuke suurem ja suht võsane, teine väiksem, aga sinna ei tohtinud ise sisse minna, vaid tuli koer üksi saata.
Alustasime suuremast. Tuvastasin tuule suuna ning alustasin alal liikumist. Poppy hakkas kohe ilusti tööle ning suht varsti oli ta kadunud. Aimasin, et ta on lõhna saanud ja võibolla ka kannatanu juures ära käinud. Mõtlesin, et jalutan ühe otsa ära ja kui uuesti lõhna saab, siis lähen järgi. Ja kohe kui alustasime tagasi minemist sai Poppy lõhna ning mina üritasin talle läbi võsa pressides järgi jõuda. Ja seal ta siis passis, mingi teki sisse mässitud tombu kõrval. Suht nõutu näoga. Ja siis tuli täitsa ootamatult paar auhi ja Piret premeeris teda mänguga. Paar küpsist kannatanule, kiire teadaanne staabi ja võisimegi metsast lahkuda.
Teine ala oli palju pisem, kui ma olin alguses aru saanud. Mõtlesin, et ei hakka koera mitu korda peetima ja teen ainult ühe saatmise keskelt. Saatsin koera. Tormas sisse ja ragistas metsas. Tegi tiiru ära ja tuli tagasi. Mina juba vaikselt aimasin, kus kannatanu on. Poppy tuli metsast välja, vaatas hetke aga läks kohe ise tagasi. Läks samas suunas ja natuke jäi vaiksemaks. Ütlesin Triinule, et nüüd leidis ja ma lähen vaatama. Ja sama hetkel tuli kolm pisikest auhi. Oi, ma olin üllatunud. Tõesti minu koer nii nutikas! :D See oli ju tegelt täitsa esimene kord, kui ta pidi minema metsa otsima ja siis oodati veel haukumist ka.
Seega said meil kannatanud leitud. Mõlemal korral olin ma õigesti aimanud ja ta oli käinud enne juba ühe ringi nende juures ära, aga kuna midagi ta teha ei osanud, siis tuli ära. Aga ma olen rahul, et ta ikkagi läks nende juurde tagasi ja lõpuks ka veel need auhid. Rahul olen.
Peale otsimist oli meil veel väike orienteerumismäng laagrisse tagasi. Kell oli 3.30. Kell 4.30 olime me laagris ja kuigi alguses oli väikest urinat, siis selleks ajaks olid Poppy ja Destiny juba nii sõbraks saanud, et tehti isegi mõned mänguringid.
Järgnes väike magamine ning hommikul tehti hommikusöögi kõrvale ka väike kokkuvõte. Kõik koerad olid uskumatult tublid ja teadsid, milleks neid metsa toodi. Trenni vajavad nad kõik veel, aga algus on paljulubav. Ja omanikud on ka otsinguks täitsa sobilikud.
Igal juhul minul oli terve pühapäeva üks väsinud koer kodus.
Fotomeenutus Margotilt:

neljapäev, 29. aprill 2010

Päästetrenn

Trenn Humalas.
Täna tegime ühe vabaotsingu niimoodi, et ma ei teadnud kus figurant oli. Keset ala oli suur lomp ja Poppy sai lõhna just üle lombi. Kuna lomp oli piisavalt suur ujumiseks, siis ta otsustas sealt mitte üle minna. Hiljem sai teiselt poolt lompi uuesti lõhna ja läks väga ilusti. Arvasin, et ta enne lõhna järgi minekut vaatab mind ka, aga seda ta ei teinud. Sai lõhna ja tegi kohe minekut.
Teise harjutusena tegime haukumist. Tuli täitsa ilusti välja. Ma viimasel ajal olen vähe kodus haukumist teinud ja viimasel ajal ta väga ei taha kohe haukuma hakata. Sellepärast olin natuke mures, kuidas ta seda täna teeb, aga see polnud talle mingi probleem. Isegi tühja auhi ei tulnud.

reede, 15. jaanuar 2010

Päästetrenn

Täna toimus meil erakorraline päästetrenn Bastioni käikudes.
Alguses jalutasime niisama ringi ning näitasime koertele käikusid ja lasime olukorraga tutvuda. Ega seal midagi väga erilist ei olnud, aga koht iseenesest oli huvitav, õhk teistsugune ning põnev igal juhul. Ja ega iga päev sellisesse kohta ei koeraga ei saa.
Peale väikest jalutuskäiku tegime koertele seal all kerge teatamisharjutuse. See tuli kõigil ootamatult hästi välja ning kõik olid rahul. Poppy tegi ka ilusti, kohast ta ennast üldse häirida ei lasknud, kuid natuke rohkem on vaja lihtsalt teatamisharjutusi teha.

Peale trenni sai Poppy Eskortiga möllata. Kihutasid lumes mägedest üles alla ja ajasid üksteist kordamööda taga. Pärast kui väsinud olid, siis viskasid pikali ning näksisid üksteist :)
Paar pilti Mihklilt:

teisipäev, 29. september 2009

Päästetrennid

Viimasel ajal oleme jälle jõudnud ilusti käia päästetrennides (tänu Annele, kes käis MMil võistlemas ning seetõttu meil jäid trennid ära :P).
Suvel oli meil ka see trennis käimine suht juhuslik ja augustis vist ei jõudnud peaaegu üldse. Nüüd septembris oleme ilusti käinud.
Poppyle igastahes meeldib. Paremaks on läinud see, et ta tahab figurandiga rohkem mängida. Varem tuli teda pikalt meelitada, et ta peale nutsu kättesaamist veel figurandi juurde läheks, mitte kohe metsast välja ja minu juurde ei jookseks. Nüüd on see väga hea ning ta ei taha inimesi enam metsa üksi jätta, vaid läheb ise nutsu pakkuma ning mängule kutsuma. See on hea.
Tänane trenn läks ka üle ootuste hästi. Esimese saatmise tegime nii, et Pop nägi kaugelt inimest, inimene läks peitu ning Pop kohe teda otsima. Teise tahtsime samamoodi teha, kuid kogemata juhtus nii, et Poppy ei näinud seda teist figuranti. Mõtlesime Monikaga, et mis siis ikka proovime. Saatsin Poppy. Nii, et põhimõtteliselt ma saatsin Poppy metsa, kus ta isegi ei aimanud, et võiks keegi olla. Hakkas kohe ilusti otse minema. Kiirus polnud küll see, mis tavaliselt, kuid ikkagi jooksis. Ja lõpuks jõudis ka figurandini. Vahepeal tekkis küll mingi väike mõttepaus, kuid ikkagi oli super, et ta lõpuks õigesse kohta jõudis. Tal ei jooksnud juhe kokku ja ta ei tulnud ka tagasi minu juurde.
Nii, et tänase trenniga olen rahul.

Sellel nädalavahetusel on pääste IRO eksamid. Poppy on veel natuke väike nende jaoks, kuid ma ise lähen terveks päevaks metsa kükitama.

Ja oktoobris on meil päästetrennipuhkus, nii et meil tuleb nüüd väike paus jälle.

pühapäev, 16. august 2009

Päästetrenn

Eile peale võistluseid käisime ka üle pika aja päästetrennis.
Seekord oli trenn ka eriti kaugel- Varbolas, aga kuna me vist pea kuu aega pole trenni teinud ja tulevik ei tõota ka just head, siis mõtlesin ikka minna.

Kui ma alguses Poppy välja võtsin, siis tal oli küll selline nägu peas, et wtf, kuhu mind nüüd on toodud? Aga kohe kui natuke jalutasime ja ta Monikat nutsuga nägi, siis oli asi selge ja läks jubedaks kiunumiseks. Sellist entusiasmi ta pole veel enne välja näidanud, kuigi puudu tal pole ka sellest kunagi olnud. Kui Monika oli metsa kadunud, siis tal katus niimoodi sõitis, et ta keeldus minuga kontakti võtmast. Aga ega ma alla ei andnud. Kui kontakt saadud, siis võis ta ka metsa minna ja seal tegi ta tubli tööd. Vähemalt treener Monika oli rahul. Pop oli ilusti kiiresti ja otse metsa läinud ja mööda joostes ka Monika lõhna saanud ning ta üles leidnud.

Teise harjutusena tegime põllu peal lõhna harjutust. See läks ka päris ilusti. Poppy sai suht kaugelt juba lõhna, andis sellest kindlalt märku ja lippas figurandi poole.

Ühesõnaga täiesti õnnestunud trenn oli. Ma loodan, et me varsti saame jälle minna

esmaspäev, 8. juuni 2009

Päästetrenn

Eile tegime trenni Männikul. Tegime mõlemal korral vabaotsingut ehk siis koer rihmast lahti ja metsa jalutama.
Kuna metsa alune, kus olime, oli suhteliselt raske (täielik rägastik), siis tegime esimese harjutuse Poppyle tee ääres. Jalutasime mööda teed ja figurant oli veidi teest kaugemal metsas. Pop alguses jalutas nagu ikka ning siis mingil hetkel sai lõhna kätte. Kuna ta vist otse ei pääsenud metsa, siis tegi seal väikse ringi ning oligi inimene päästetud :)
Teise tegime veidi paremas metsas. Seal olime metsas sees. See oli päris lahe. Alguses Pop sai lõhna hakkas jooksma ja äkki jäi imestunult seisma, et kuhu see lõhn nüüd kadus? Siis jooksis tagasi lõhna juurde ja siis mööda lõhna jälle. Nii mitu korda. Lahe oli vaadata, kuidas ta lõhnast välja jooksis ja siis seda jälle otsima hakkas.
Ta on ikka nii tubli päästekoer mul :D

esmaspäev, 25. mai 2009

Nädalavahetus Aegnal

Reede hommik algas meil tavaliselt, kuid juba keskpäeva paiku pakkisin enda ja Poppy asjad ning juba enne kolme olime Pirital.
Kogunemine, palju koeri ja inimesi, väikesed instruktsioonid ja sõit Rohuneeme Eesti Lootsi sadamasse. Toimuma hakkas RPRi (Vabatahtlik Resevpäästerühm) iga aastane Aegna laager. Koertest tuli sellel aastal laagrisse saksa lambakoerad Brigita, Wanda,  Thor, Tiffany, Brutus, valge lambakoer Escort, labrador Skippy, vana-inglise lambakoer Cella ja muidugi Poppy. 
Rohuneemes oli meie esimene katsumus. Poppy oli vaja saada kai pealt palju madalamale paati. Tegelt seal ei olnud midagi keerulist- Pop sülle ja korras :D Paadisõit oli kiire ning Poppyle täitsa meeldis, ajas kaela õieli ja nautis näkku puhuvat tuult.
Reedene päev möödus mööda metsi jalutades ning saarega tutvudes. Magama saime alles kella 2 ajal. Poppy oli ikka täiega väsinud. Reedene päev möödus meil suhteliselt vihmaselt.
Laupäeva hommikul varakult ülesse ning veits peale 8 olime juba hommikusöögil. Laupäev möödus minule mööda Aegnat sõites ja erinevaid situatsioone lahendades. Pop oli sellel ajal posti küljes ning nautis nunnutamist. Vahepeal lasti ta sealt lahti ning ta sai koos Wandaga mürada.

Õhtul tegime ka ühe väikese harjutuse, kuid see ei läinud meil väga hästi. Pop oli ikka väsinud raskest päevast ning harjutus oli ka natuke liiga raske tema jaoks. Laupäeva õhtul lahkus meie seltskonnast Skippy, kuid tema asemel tuli saarele saksa lambakoer Kuke. 
Pühapäev algas meil õnneks veidi hiljem kui laupäev. Peale hommikusööki läksime uuesti trenni tegema. See kord tegime Poppyle veidi lihtsama harjutuse ning kõik läks väga hästi. Pop nägi kõige pealt, et inimene läheb metsa, veidi ootamist ning ta sai minna otsima. Esimene kord ta nägi inimest. Tuli teha ka teine harjutus, et ta ikka ninaga otsiks. See läks väga hästi. Ta alguses küll jooksis sinna, kus inimene oli eelmise harjutuse ajal olnud, kuid seal olles sai ta vist mingi lõhna ninna. Igastahes tagasi ta ei tulnud vaid jätkas iseseisvalt otsinguid. See on väga hea, sest vahest on jäänud tunne, et ta ei taha väga eemalduda minu juurest. Inimene sai lõpuks leitud :)
Päästekoerad kivi vallutamas:
Enne otsima minemist:
Peale trenni läksime tagasi teiste juurde ning hakkasime kopterit ootama. Kui kopter kaugemal oli, siis Pop ei teinud teist nägugi, kuid kui kopter üle meie päris lähedalt üle lendas, siis natuke hakkas vist hirmus, kuid seda põnevamaks muutus see põrisev masin. Kui kopter oli maandunud, siis oli Pop esimene, kes sinna juurde tahtis tormata. Vaatasime kopterit ka lähedalt ning ronisime sisse. Ka tegime trenni mõttes kopteri juurde jooksmist ja sisse minemist, siis kui kopter töötas. Alguses see tundus selline kahtlane, sest kopter ikka päris kõvasti mürises ja tuul oli ka suht tugev, kuid Pop ei arvanud sellest midagi :D Kahjuks kopteriga sõita me seekord ei saanud.
RPRi päästekoerad: 
Peale seda pakkisime asjad, paati ning algas sõit kodu poole. Kodus kobisime magama.

teisipäev, 5. mai 2009

Päästetrenn

Kuna täna jälle olime metsa vahel ja nagunii oli õrn tuuleke, siis ikka ei saanud teha lõhnaharjutust. Peame ikka ootama mõne tuulisema päeva ja ise kuskilt trenni tegema.
Niisiis tegime jälle eemaldumist. Alguses niisama, figurant jooksis ees minema ja siis jäi seisma. Oi, Pop jookseb nii niii kiiresti. Tuhinal figurandi juurde ja üldse muu ei huvita teda. Ilusti paneb kõikidest kändudest ja mätastest üle. Austraallased on ikka toredad selles suhtest. Ei ole neil mingit probleemi selliste pisiasjadega.
Teine kord lisasime kaugust veel ning viimase tegime nii, et Monika läks täitsa puu taha peitu. Ka see ei morjendanud Poppyt üldse. Eelmises trennis ta jõllitas natuke kahtlaselt, kui Kadri oli puu taga. See kord ei olnud mingit probleemi. Eks ta hakkab varsti pointile pihta saama :D
Lõpuks proovisime Poppyt haukuma ka saada. Ma küll kodus ka natuke proovisin natuke, kuid ei saa mina teda normaalselt haukuma. Täna kodus õnnestus mul küll ühe piiksukaga üks hädine auh saada, kuid ei midagi enamat. Eks ma olen talle seda haukumist keelanud ka ja nüüd ta lihtsalt ei saa aru, mida tahetakse. Igastahes täna proovisime seda trennis ka. Ma mõtlesin küll, et kui ma ise koera hoian ja keegi teine mänguasjaga vehib, siis äkki tuleb ka auh, kuid ei tulnud. Ta isegi natuke hakkas seda nutsu vältima. Võtsime siis ühe piiksupalli. Peale paari piiksu tuligi auh. Preemiaks sai nutsu, sest piiksupallid meeldivad talle liiga palju :) Järgmine kord tuli auh juba ilma piiksuta ja lõpuks saime ühe auhi isegi ilma pallita, ainult nutsuga. Tundub, et asi hakkab arenema. Proovin nüüd kodus ka mõne auhi saada.