Lehed

laupäev, 31. jaanuar 2009

Kutsikakool

Täna õnnestus meil jälle Keilas Anu juures trennis käia. Seal me üritame siis eelkõige sotsialiseerimise mõttes käia. Kuna Poppyle üldse ei meeldi saksa lambakoerad, siis see grupp on täpselt meile, sest seal on enamus sakslased. :) Mõned teised koerad on veel, aga nemad on ka õnneks suured, sest suured koerad on just sellised, keda Poppy kardab.
Täna oli juba natuke parem, kui eelmine kord, sest tundus, et ta isegi nagu hakkas mängima ühe koeraga. Ja ta üldse tundis teiste vastu huvi, kui need seal rõõmsalt mängisid.
Trenni poole pealt oli ka kasulik seal olla. Poppy ei suuda viimasel ajal hästi keskenduda. Huvitav, kas ta kunagi üldse suutis?. Üldiselt. Kui talle midagi öelda, siis ta meelsasti täidab käsku, kuid kohe, kui vorstitükk on suhu maandunud, siis on tema jaoks selleks korraks trenn läbi. Kohe tahab tõttata järgmist asja tegema. Siis tuleb talle jälle meelde tuletada, et tegelikult meil on veel mõned vahvad harjutused, mida teha. Õnneks talle vähemalt meeldib koostööd teha. Praegu veel.
Kuna trennis oli ikkagi natuke põnevam kui kodus, siis oli meil natuke püsivusega probleeme, aga ega me sellega ei olegi eriti tegelenud. Aga üldiselt oli ikkagi kõik hästi.
Ma loodan, et me kunagi jõuame veel trenni.


neljapäev, 29. jaanuar 2009

Kuidas Poppyst Poppy sai

Nii, miks siis üldse selline nimi nagu Poppy.
Eks kõik saab ikka alguse tema ametlikust nimest: Cossak's Zelda Power. Kuna ma ju enne kutsika saamist polnud teda päriselt näinud, siis ma ei saanud talle ka otsa vaadata. Aga nii hirmus tahtmine oli ju talle juba nime panna :) Ja üldsegi ma ei oska kutsikale otsa vaadates talle nime panna.
Igal juhul. Kennelis oli teda juba natuke Zeldaks kutsutud. Aga no ma ei tea. Mis nimi see ühele koerale on? Ja veel austraalia karjakoerale? Samas mõnes mõttes täitsa normaalne nimi, aga ühes filmis oli Zelda nõia nimi. Kuidas ma panen ühele austraallasele nõia nime? Ma ikkagi usun nimemaagiasse. 
Vahepeal oli mõte teda ka Zellaks hakata kutsuma, aga kuna meie ühe tuttava vana-inglise lambakoera nimi on Cella, siis see oleks liiga sarnane olnud. Või no see olekski kõlanud samamoodi. Ei, sama nime ikka ei saa koerale panna. 
Siis ma mõtlesin ka kennelnimest Cossak's ist midagi aretada. See ei tundunud ka õige. 
Ehk siis jäi järgi Power. Tundus liiga pikk ja keeruline, et koera koguaeg niimoodi kutsuda. Pow? PowPowPow. Liiga keeruline. Keel läheb ju sõlme. PowPowPow. Ei kõla ka eriti hästi.
Ehk siis ikkagi Poppy. Põhimõtteliselt siis väike arendus Powerist, aga mitte eriti lähedane :) 
Üldsegi mind hirmutab see nimi Power. Nagu ma juba ütlesin, siis ma ikkagi usun nimemaagiasse. Ma loodan, et temast ei saa mingi väga hull Power koer. Mulle ikka meeldivad rahulikud voodikoerad. :D
Nii, lõpuks oli koer käes. Nimi Poppy sobis talle. Isegi üks naine tänaval ütles, et Poppy, mis Poppy. Niisiis. Aga mul tekkis järgmine probleem.
Kuna Aussie on nii keeruline nimi, et paljud inimesed üldse ei saa sellele pihta, siis ma otsustasin kohe alguses, et Poppy nimi saab lihtne olema. Poppy ongi lihtne ju. 
Aga kohe kindlasti kõik inimesed ei arva nii. Või nad ei kuule nii. Kui ta veel eriti pisike ja armas oli, siis kõik arvasid, et ta nimi on Puppy või Pappy ehk siis inglise keeles kutsikas. No tuli lihtsalt mitu korda uuesti öelda. Ka on teda kutsutud Gupiks ja Kopiks. Ja veel palju-palju muid huvitavaid nimevariante. Ja üks inimene üldsegi ei saanud aru, et miks ma panen emase koera nimeks Bobi?
Ja, et eriti lihtne oleks, siis ma mõtlesin, et ma kirjutan ka selle ilusas eesti keeles: Popi. Nii armas oleks. Aga teised inimesed nii ei arvanud. Kui juba kuskil olin maininud, et koera nimi on Poppy(Popi), siis kõik arvasid, et kui mulle kirjutada, siis tuleb kindlasti Poppy kirjutada. MSNis ainult Poppytamine käiski, kuigi ma alguses üritasin omalt poolt Popit vastu kirjutada :D Mõttetu vastupanu. Kõige tipuks sai siis see,  kui läksime vaktsineerima ja õde rõõmsalt kirjutas sellele kliinikukaardile Poppy. Üldsegi ei küsinud minu käest, kas võiks seda kuidagi teistmoodi kirjutada. Siis oli kindel, et pole enam mõtet vastu punnida. 
Peale seda läksin ja lasin kaks nimesilti graveerida: Aussie ja Poppy. 

pühapäev, 25. jaanuar 2009

Ikka haigest Poppyst

Kuna tundus, et Poppy ei allu üldsegi ravile, siis täna hommikul tõttasime jällegi arstile.
Kuna reedel arsti juurde jõudes oli põis tühi, mis tühi, siis ei saanud mingeid põhjalikke uuringuid teha. Täna hommikul siis olime täis põiega platsis. Arst võttis põiest uriini proovi ja läks seda uurima. Meie saime niikaua teha pisikese jalutuskäigu, mille käigus Poppy ennast korralikult ära kergendas. 
Niisiis. Põiepõletikku Poppyl ei ole. Polnud seal ühtegi bakterikestki. :S Asi on palju kahtlasem.
Kuna ka peale II vaktsineerimist oli Poppyl tervisega probleeme, siis arst arvas, et äkki tal on selle vaktsiini vastu mingit sorti tundlikkus. 
Nojah, saime veel mingid kapslikesed juurde. 
Tegelt juba öösel tundus, et hakkab paremaks minema ja täna päeval on ka olukord natuke parem.
Ega me nüüd praegu ei teagi täpselt, mis on. Loodetavasti läheb kiiresti mööda ja tagasi ei tule.
 

reede, 23. jaanuar 2009

Haige Poppy

Nii palju siis sellest, et Poppy on terve ja tubli koer. :( Või tegelikult tubli on ta endiselt, aga terve enam mitte.
Täna varahommikusel (6.30) jalutuskäigul avastasin, et Poppy sirtsutab kahtlaselt palju. Lähemal uurimisel selgus, et pissi sees on natuke ka verd. No siis oli selge värk, et päris korras kõik ei ole. Kusjuures eile õhtul oli veel täitsa ok, ka öösel ei olnud midagi erilist. Poppy oli küll põrandale pissinud, aga see loik oli täitsa suur ja täiesti OK. 
Koju jõudes läks Pop puuri ja mina kodus ära. Kella 1 paiku tulin koju ja tõttasime kohe arstile. Kuna meil auto on ikka katki, siis pidime jala minema. Arstile jõudes oli põis muidugi viimseni tühjaks pigistatud ning mingeid uuringuid teha ei saanud. Kuna ikkagi kõik märgid viitasid põiepõletikule, siis arstitädi andis meile kaasa antibiootikumid ja mingid rohud veel. 
Sellest hoolimata tunneb ta ise ennast suhteliselt hästi ja on sama tegus nagu alati.
Proovime nüüd ruttu terveks saada.



neljapäev, 22. jaanuar 2009

Viimane vaktsineerimine

Nii, nüüd on Poppyl kõik kutsikavaktsiinid saadud. Kõik kolm tükki. Eile sai viimase susaka kätte. Kuna kliinikus on ka hea kaaluda, siis sai ka see tehtud. Ma kirjutan siia ka tema eelmised kaalumised :)
2 kuune- 6,4 kg
3 kuune- 8, 6 kg
4 kuune- 11,5 kg
Arstitädi Helena ütles, et Poppy näeb väga kena välja ja on igati õiges mõõdus.
Praegu Poppyl on hambavahetus ja seetõttu ei ole hambaid :D Aga nüüd hakkame uusi ootama ja siis saame teada, kas hambumus ka õige on.

esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Poppy 4. kuune

Taratataaa. 
Poppyl on täna väike sünnipäev. Juba 4 kuune. Praeguseks on ta minu juures olnud juba natuke üle 2 kuu. 
Täna tõime Nõmme Loodusmajast koju merisea. See merisiga ei jää meie juurde päriseks, vaid ainult paariks nädalaks. Kuna mulle endale väga meeldivad ka väikesed loomakesed, siis Poppy peab nendega harjuma ja mida varem, seda parem. Praegu mul kahjuks pole endal piisavalt aega ja ruumi, et päris oma merisiga soetada. Niisiis meie uus treeningvahend. 
Ma luban, et ei tekita pisikesele ruigamile liigset stressi. 
Nelja kuune Poppy:

pühapäev, 18. jaanuar 2009

Esimene koolipäev

Eile käisime Poppyga esimest korda Keilas koolis. Kuna auto on meil remondis, siis tuli sinna minna rongiga. Rongisõit läks päris ladusalt. Pop viskas rongipõrandale pikali ja jäi magama. 
Kuigi mulle on tundunud, et ta on ikka suht palju erinevaid koeri näinud, siis koha peal selgus, et nii palju koeri korraga ta küll näinud ei ole. Ta on küll näinud päris mitut-mitut austraallast korraga, aga austraallased ongi ühed toredad loomad. Teist tõugu koerad on hoopis teistsugused ja kohati päris hirmsad. Trennis oli päris mitu saksa lambakoera ja need olid ikka väga hirmsad. Ega Poppy polegi täiskasvanud austraallasest suurema
t koera näinud. Tegelt küll õige pisikesena nägi, aga see on ju juba ammu unustatud. 
Niisiis enne trenni mängimiseks mõeldud aeg oli paras kulutada paanika jaoks. Pop kartis kõiki koeri ja talle üldse ei meeldinud, et nad niimoodi ringi tormavad. Üldiselt proovisin temast eemale hoida, sest minu juures olles muutus ta eriti kaitsvaks. 
Trenniosa iseenesest läks päris ilusti ja Poppy täiesti korralikult suutis mulle keskenduda. Kuigi mida trenn edasi, seda põnevamaks muutusid meie kõrval olevad taks ja berni karjakoer. 
Kui pärast koerad jälle joosta/mängida said, siis oli Poppy juba natuke julgem ja kui teised temast mööda tormasid, siis tormas nendega kaasa. Üldiselt peale trenni hakkas ta täitsa harjuma selle koerakarjaga.
Eks me proovime edaspidi ka trenni jõuda.

Pärnu

Käisime Pärnus Triinu uut kodu vaatamas. 
Väga vahva oli. Paar päeva täiesti lebotamist. Koerad said mõnusalt õues rallitada ja ahju ees puhata. 
Neljapäeval üritasin koerakarjaga (Aussie, Poppy, Echo ja Dhakra) ka mere üles otsida, aga mida pole seda pole. Nii palju siis majakesest mere ääres :)
Kunn Poppy:
Üllatav oli see, et Aussie oli täitsa nõus koos teiste koertega köögis magama. Ta on ju alati minuga koos olnud ja igalpool voodis maganud. 
Aga Otil on nüüd ka lemmikloom- kass Viive. Nii armas kiisukene. 

kolmapäev, 14. jaanuar 2009

Kuidas Poppy asumisele läks

Esmaspäeva lõunal käisime Triinu ja tema koertega Nõmmel jalutamas. Triin pidi seal enda lõputöö jaoks inimesi lugema ja meie saime niisama jalutada. 
Peale seda läksime loodusmajja. Meie Aussiega lahkusime ja Poppy jäi Triinu ja tema koerte kanseldada. Nad olid veel natuke loodusmajas ja õhtul oli plaanis Pärnu poole sõita.
Mina viisin Aussie koju ja hakkasin ise Tartu poole sõitma. Teisipäeva hommikul oli eksam. See oli ka põhjus, miks Poppy Triinuga läks. Oleksin võinud ta ju Tartusse kaasa võtta, aga ma ei julgenud teda 2 h üksinda ilma puurita võõrasse korterisse jätta. :D Koduski suudab ta veerand tunniga kaose tekitada.
Eile tulin koju. Polnudki väga hirmus, et ei ole ühte hammustavat ja pidevalt midagi närivat koera. Tundus, et Aussie natuke isegi tundis puudust Poppyst. Oli teine kuidagi selline uimane ja murelik. Täna hommikuks oli ta tuju juba palju parem. Tegime õues natuke harjutusi ja super koer :D Huvitav miks see alati peale võistlusi nii on? Miks ta võistlustel selline ei ole?
Nojah. Täna proovisin ka koertele maiuseks maksa kuivatada. Alguses keetsin 10 min ja siis lõikasin ribadeks ja panin plaadile, et ahju susata. Ahjus oleks pidanud ka 10 min olema, aga kuna ma jäin MSNis Mareliiga lobisema, siis nad olid seal veits kauem. Ja läksid kõrbema :S Siiski vist mitte väga hullusti. Lõikasin juppideks ja nüüd vaatan kas neist ka maiusena asja saab. Aussiele nad küll väga muljet ei avaldanud. Võttis vastu küll, aga juustuga teeb harjutusi paremini.
Nüüd me hakkame ka Aussiega Pärnu poole sõitma. Õhtul saame veel Mareliiga kokku ja teeme oma karjakoertejalutuse :D
Kuna me enne rongi peale minemist jalutame ka natuke linnas, siis pean oma suusapüksid Aussie karvadest puhastama :S See saab keeruline olema. 
Aussie lemmikkoht kodus- jalanõude riiul. 

laupäev, 10. jaanuar 2009

Tako Talvekarika I etapp

Uh. Mõttetu päev.
Eelmise aasta viimasel päeval siis sai Aussie pandud jälle SK võistlustele kirja. Kuigi ma trenni pole juba ammu teinud. No igastahes mõtlesin, et võiks ju selle viimase I järgu ka kätte saada. 
Eile õhtul tekkis mul probleem, kuna selgus, et mul polegi võimalik kuidagi võistlustele pääseda. Ühegi ühistrantspordivahendiga poleks sinna olnud võimalik minna. Kuna ma ka ei teadnud kedagi, kes võiks sinna võistlustele minna, siis ma otsustasin, et mu ainus lahendus on Leelet :) 
Närvikõdi jätkus kauaks, sest Leelet oli pidu peale läinud ja ma ei teadnud, kas ta ikka tahab nii väga võistlusi vaatama minna. Lõpuks peale 12 öösel sain Leeletiga jutule ja oligi otsustatud, et lähme võistlema. 
Nagu ma ütlesin: mõttetu. Kui ta muidu on aeglane, siis täna ta oli kohe eriti aeglane. Ma küll viimasel ajal üritasin temaga natuke trenni teha ja ta tegi ka päris ilusti. Kui maius on käepärast ja pinget peal ei ole, siis ta teeb täitsa ilusti. Lihtsalt uskumatu. Tegelikult mitte. :)
Nüüd ma enam ei teagi, mis Aussiega teha. Ühest küljest oleks muidugi aeg ta juba pensile saata, aga siis ta ju jääks kuidagi tegevuseta. Samas ma ei oska enam midagi temaga peale ka hakata. Oh, ma ei teagi. Peaks uue käsu võtma? Kas see aitaks? 
Ma viimasel ajal olen mõlenud seda, et Aussiele pole kunagi meeldinud olla rahva ees. Näitustel talle ka ei meeldi olla. Ta üldse ei naudi seda. Teeb ennast võimalikult koledaks ja on kohe sellise näoga, et talle üldse ei meeldi seal olla. Äkki siis SKs on sama asi. Äkki ta lihtsalt pole esinemise koer. Huh. Nõme koer on hoopis.
Ma ei teagi. Praegu on selline lootusetu tunne, aga ma kahtlustan, et see lugu pole veel lõppenud :) 

neljapäev, 8. jaanuar 2009

Austraallased loodusmajas

Eile oli jälle kolmapäev. Kolmapäev on selline huvitav päev, et siis saavad osad Tallinnas elavad austraalia karjakoerad Nõmme Loodusmajas kokku. Nii siis ka eile. Eile meid oli ikka päris palju. Aussie, Poppy, Dibi, Ella, Echo, Indie, Grets, Väike Eddie ja suur Eddie. Nüüd sai vist küll kõik. Põrsas griffoon oli ka kohal. Teda väga seltskonda ei lastud.
Üldiselt oli tore. Ma natuke kartsin, sest Poppy pole viimasel ajal eriti teiste koertega kokku saanud ja mõtlesin, et kas ta üldse on väga valmis mängima. Oli ikka. Ja mängis rõõmsalt kõikide koertega. Isegi Kekuga. 
Tegelikult ta vist polegi väga selline koer, kellele hullult meeldiks teistega mängida. Ta mängib küll, kui võimalus on, aga saab ka ilma selleta. Ega kodus ka ju Aussie eriti temaga ei mängi. 
Tegelikult ma mõtlesin veel midagi kirjutada, aga see läks juba meelest ära. Oeh. Peab ikka kõik kohe kirja panema. 
Kuna eile Marge väga usin ei olnud, siis ma panen siia ühe pildid eelmise aasta viimasest kohtumisest. Leelet ja karjakoerad:

kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Lumi, lumi, lumi!!

Jee! Lõpuks ometi on jälle lumi maas. Aussiele väga meeldib lumi. Lumega ta on kohe silmnähtavamalt rõõmus ja tuiskab ringi. Ja muidugi sinna juurde veel see lumes püherdamine. Poppyle meeldib ka lumes ringi joosta.
Hommikune lumine metsatukk:

teisipäev, 6. jaanuar 2009

Kuidas me Poppyga ELSi külastasime

Viimased päevad on kuidagi väga tavaliselt läinud ja midagi põnevat polegi juhtunud..
Täna oli mul vaja minna ELSi kontorisse kuulama koolituse koolitust :). Kuna see pidavalt kestma 4h seisin ma suure dilemma ees. Üldiselt oli suur soov jätta Poppy koju, sest tal on endiselt hädasti vaja üksinda-kodus-puuris-trenni. Aga 4h + sinna- ja ärasõit u. 5 h ja kui seal veel asjad peaks venima?.. See oleks tähendanud seda, et ta saab korralikult enne tegevust. Aga mina pidin juba kell 10 Tulika tn olema. Kuna mul praegu kooli pole, siis me tavaliselt alles ärkame kell 10. Jube. Samas oleks Poppy kaasa võtmine hea sotsialiseerimine. Ma kartsin kohe alguses, et ega Poppy seal mingit korralikku koera ei hakka mängima. 
Üldiselt siis ikkagi juhtus nii, et otsustasin magamise kasuks ja Poppy tuli kaasa võtta. Peale Poppy võtsin ka varustuse kaasa: mänguasjad ja närimiskondi. 
Kohale jõudes selgus, et ELSi kontoris on hoiul üks armas kassike. Tore, tore. Õnneks oli kass ilusti oma puuris ja istus rahulikult pesas. Kuna ta oli seal vaikselt ja kuss, siis ta õnneks Poppy tähelepanu eriti ei pälvinudki. Alguses. Loengu ajal suutis ta enamvähem isegi normaalne olla. Kuigi esimese pool tundi pidi Lada temaga mängima. Siis jäi ta lihtsalt magama. Aga ega sellises kohas ei saa kaua magada, liialt põnev. Peale pisikest uinakut tegime pissitiiru ja siis soostus ta natuke aega oma konti närima. Siis leidis ta, et ikka peaks minema seda kassi sinna uurima. Ja kuna ta leidis kassipuuri juurest ühe krõbina, siis oli ta kindel, et seal peab neid veel ja veel olema. Kui ta kassile piisavalt lähedale jõudis (ikka veel kassile tähelepanu pööramata vaid hoopis krõbinaid otsides) tegi kass: kõhhh. See oli paras üllatus Poppyle. Ja selle peale läks alles lõugamine lahti. Jumpsel küll. Kassi peale ju ei tohi haukuda. Peale seda talle hakkas see kass meeldima. Ta proovis veel mitu korda kassiga tutvust teha, aga peale igat kõhhh'i, hakkas ta lärmama. Seega keelasin talle kassiga tutvumise ära. 
Koju jõudes ma küll mõtlesin, et kui meil selline tore ja suhteliselt pikk sotsialiseerimine on tehtud, siis võiks Poppy natuke väsinud ka olla. Tuhkagi. 

Üldiselt tundub mulle, et meil hakkab juba lama käsklus tulema. Kuna see on tal ka suht ainus käsklus, siis ta üritab seda pakkuda koguaeg :) Aga ikkagi. 

Pealegi ma mõtlesin, et peaks ikkagi ka klikkerit proovima või vähemalt natukenegi aimu saama, mis see siis tegelikult on. Nii ma siis lähengi 23 jaan. esimesele koolitusele.  

laupäev, 3. jaanuar 2009

Aussie sünnipäev

Täna sai Aussie 7 aastaseks!!
7. aastane Aussie:

Poppy

Poppy saabus Soomest Tallinnasse 16. nov. Päris hilja õhtul sain ta kätte. Esimene autosõit oli puuris esiistmel ja täis kiunumist ja ulgumist. Koju jõudes väike pissiring ja kobisime kohe magama. Esimesel öösel magas ta väga hästi. Ärkasime alles kell 9. Sellel päeval sa ta ka oma esimese bussisõidu. Ta oli süles ja suhteliselt rahulik, ainult mõned üksikud piuksud. Lõuna ajal sõitsisme ronginga Tartusse. Kuna oli suhteliselt vähe rahvast, siis tegin talle kõrval istmele pesa ning seal magas ta terve sõidu. Ideaalne. 
Kuna Eestisse jõudes polnud tal veel ühtegi vaktsineerimist, siis väga palju ei julgenud temaga linna peal jalutada. Aga ega siis sotsialiseerimist päris ära ka ei saa jätta. 
Esimesed jalutuskäigud olid suht aeglased. Kuna Poppy oli metsas kasvanud, siis polnud ta eriti autosid ja inimesi näinud. Tänavatel ta kiunus. Kui inimesed tulid vastu, siis jäi ta maha istuma ja keeldus liikumisest. Autode peale jäi seisma. Paar korda üritas ka nendega kaasa joosta. Teisi koeri kartis ja hakkas juba kaugelt haukuma. Koju teda jätta ei saanud, puuriga ta polnud harjunud ja kui ma julgesin ta korra sinna 2 tunniks jätta, siis ta lihtsalt haukus ja ulgus seal terve aja. Närimispulgad ja Kong olid puutumata. Ilma puurita ma teda jätta ei julgenud. Suht masendav.
Praeguseks on olukord natuke parem. Tänaval on ta harjunud käima ning enam inimesi ja autosid ei karda. Ta on ka aru saanud, et teised koerad ei ole ohtlikud ja nende peale ei pea juba kaugelt haukuma hakkama. Kuna ma olen nüüd jälle Tallinnas, siis siin ta väga palju üksi ei pea kodus olema ja seetõttu selle hajutamine on meil unarusse jäänud. Siiski tundub, et ta hakkab aru saama, et see midagi väga jubedat ei ole. Alguses haugub natuke, kuid üsna pea jääb kuss.
Aga kuigi ta käitumine on parem, siis igav meil ei hakka. Kodus olles on lemmiktegevus laudade peal ronimine ja seal kõikvõimalikust toitumine. Jube komme. Tundub, et hakkab paremaks minema, aga ma usun, et ta ei kavatse seda veel nii pea ära unustada. Ka kodus olles peab tal koguaeg silm peal olema. Õues on lemmiktegevus väljaheidete otsimine ja nahka pistmine. Öäk. Kui ma nüüd hästi meenutan, siis väiksena tegi ka Aussie seda. Praegu Aussie ainult püherdab nendes. Ja ma ei teadnudki, et meil siin metsa all nii palju junne on. Kui me jõulude ajal maal olime, siis oli ka Poppy lemmiktegevuseks õues lume alt rebase/kähriku junne välja kaevata,
 nendega aias ringi joosta ja siis nahka pista. Viimased päevad läheb sellega ka meil juba natuke paremini. Nüüd ta on aru saanud, et suht kasulik on need junnid välja kaevata ja siis minu juurde joosta nendega, et siis maiust saada. :) Paremad palad muidugi pistetakse enne minu juurde jõudmist  nahka. Proovime sellest kombest vabaneda. 
Üldiselt on tulevikus plaanis teha temaga ka midagi kasulikku: SK, agility jne. Kuna ta on ikkagi lihtsalt minu väike Poppy, siis väga kõrgeid plaane temaga pole. Siiani oleme harjutanud põhiliselt silmakontakti, natuke lamamist ja kõrvale tulemist. 
Poppy pole üldse mingi tavaline kutsikas. Ta pole üldse nagu kutsikas. Ta pole üldse sellise nunnukutsika näoga. Tal juba väga väiksena oli selline teistsugune ilme. Ja käitumine on tal ka hullem, kui ühel tavaliselt kutsikal. 
Iseloomult ongi Poppy hästi iseseisev. Tegelt talle poleks üldse mind ega isegi Aussiet vaja. Ta saab ise ka suurepäraselt hakkama, sest ta teab täpselt, kuidas need asjad siin maailmas on ja olema peavad.
Poppy 2 kuusena. 

neljapäev, 1. jaanuar 2009

Esimene

Nii, esimene postitus. Nii põnev.
Alustuseks räägiks siis ära, miks üldse tuli mõte hakkata oma tegemisi üles kirjutama. 
Olen juba ammu teiste blogisid lugenud. Nii põnev tundub see blogi värk. Aga mul endal ju nagu polegi millestki kirjutada. 
Tegelikult blogi mõtte tekkis jälle sügisel, kui Poppy minu juurde saabus. Tahtsin kõik kirja panna, mis ta teeb ja kuidas kasvab, et hiljem oleks põnev lugeda. See oli ju nii ammu, kui Aussie väike oli. Ma üldse ei mäleta enam seda. Ta nagu polekski kutsikas olnud. Vähemalt ma küll ei mäleta, et ta oleks nii energiline olnud ja kõike hammastega proovinud. Aga just seda teeb praegu Poppy. Kuigi Poppy minu juurde saabumisest on juba möödas juba u 1,5 kuud ja alles nüüd ma siis hakkan kirjutama. Ongi viimane aeg alustada. 
Ühesõnaga blogi põhiline eesmärk on panna kirja Poppy tegemisi. Aga kuna mina ja Aussie paratamatult temaga kaasa kulgeme, siis eks tuleb sellest ka kirjutada. 

Alustaks siis kohe tänasest päevast. Kuna täna oli nii ilus ilm (päike paistis), siis otsustasime metsa minna pikemale jalutuskäigule. Kuna mu emal tuli hirmus kihk jälle fotokas haarata, siis ta tuli koos meiega. Ok, meie läksime koos temaga. Kuna kaugele ei viitsinud minna, siis otsustasime Harku mõisa ja selle ümber oleva pargi kasuks. 
Õues oli tegelt päris külm ja peale 10 min. mu ema fotokas enam vastu ei pidanud ja kutsus ära. Õnneks meil on peres veel aparaate ning ta võttis järgmise :) Aga üldiselt juhtuski nii, et me olime seal metsas u. 45 min. Külm oli. Aussiele ja Poppyle seal meeldis. Nad kihutasid rõõmsalt metsa all ringi. Leidsid endale sealt ka ühe musta sõbra, see oli midagi labradorisarnast. See lust ja jooks ei kestnud kaua, sest varsti ilmus ka selle musta sõbra omanik. Aga üldiselt oli mõnus jalutuskäik. 
Üks pildike kahest uudishimulikust koerast:
 
Head uut aastat!