Igaljuhul meie hommikune jalutuskäik oli palju varem kui tavaliselt. Teised koerad polnud ka veel kodudest välja tulnud. Igastahes ma mõtlesin, et teeme siis juba natuke suurema ringi. Jalutasime koertejalutusalalt edasi tühermaa poole. Peale koertejalutusala tuleb ületada üks väike jõeke. Sellega saime me suht edukalt hakkama. Vaevalt olime jõudnud ojakesest natuke kaugemale, kui Aussie võsa poole sprintis. Peale seda nägin vilksamini ka kitsekest. Nojah, mis siis ikka. Kutsumise peale muidugi koer niimoodi ära ei tule. Kuna kitsed ikka kiired loomad, siis arvasin, et nagunii kits paneb ees minema ja Aussie on natukese aja pärast tagasi. Nii muidugi ei juhtunud. Natukese aja pärast hakkas Aussie haukuma. Egas siis midagi, tuli koerale järgi minna. Läksin võsavahelt välja ja nägin, et Aussie oli kitse pilliroo rägastikus tupikusse ajanud. Ise mõlemad vaatasid tõtt ja Aussie aegajalt haugatas. Poppy väga lähedale ei julgenud minna. Kuna Aussie endiselt kutsumise peale ära ei tulnud, siis hakkasin tagasi jooksma, ise Aussiet ikka kutsudes. Natukese aja pärast oligi ta jälle minuga.
Mõtlesin, et aitab naljast, lähme tagasi tsivilisatsiooni. Ületasime oja ja olimegi tagasi koerteplatsil. Jalutasime natuke ja äkki tuli jõe äärest suure jooksuga järgmine kits. Jõudsin veel viimasel hetkel haarata Aussiel rihmast. Selleks hetkeks Poppy muidugi lendas juba kitse järel. Muidugi ka tema ei kuule, kui taga räägitakse. Mingil hetkel jäi kits seisma ja Poppy hakkas haukudes ümber kitse tiirutama. Kitsele õnneks väga lähedale ei läinud ja hammustada ei püüdnud. Me Aussiega jalutasime minema ja varsti ühines ka Poppy meiega.
Üldiselt see väga tore kogemus ei olnud. Kui mingi action on, siis üldse sõna ei kuulata. Ja kitsed on ka vapsee ülbikud, ronivad linna ja veel koerte jalutusalale. Umbes tunni aja pärast oleks seal juba koerad ringi liikunud.
Igastahes, kui veel varahommikul jalutama satume, siis kindlasti fotokas kaasa ja koerad kontrolli alla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar