Ideaalne koer

Täna oli nii rõve ilm Tartus. Libe ja samal ajal sadas mingit kahtlast ollust alla. Nüüd on juba lumi jälle maas, kuid päeval oli jube ilm. Selliste lögaste ilmadega ei meeldi mulle koertega tegeleda. Mulle meeldib hoopis käed taskus käia ja omi mõtteid mõelda. Koerad said ka omi asju ajada.

Miskipärast on osad koerad nii ideaalsed. Nende omanike jaoks muidugi. Muidugi on iga koer oma omaniku jaoks eriline ja kõige parem, kuid mõned on kohe eriti ideaalsed.

Tihti peale juhtub see olema nende koertega, kellega omanikud ei tegele oma koeraga väga aktiivselt. Omanikud, kelle pole oma koeraga seoses mingeid eesmärke seatud, kas siis koolitusplatsil, võistlustel või ka lihtsalt koduses miljöös. 

Kui on juba mingid eesmärgid, siis on loomulik, et nende täitmisel on ka tagasilööke. Selle vastu ei saa ja need on omamoodi kasulikudki. Aga kui pole eesmärki, pole ka tagasilööki. Siis vist ongi iga liigutus, mis koer teeb midagi erilist, ja iga koera poolt välja mõeldud uus tegevus märk tema kõrgest intelligentsusest. 

Naljakas. Mina pole üldiselt kunagi rahul olnud oma koertega. Alati on neil mingi viga küljes. Alati on ükskõik millise tegevuse juures midagi, mis võiks parem olla. Muidugi ma arvan, et mu koerad on suhteliselt hästi koolitatud ja nende käitmine on päris hea. Muidugi ma olen sillas, kui mu koer õpib midagi uut. Muidugi olen ma rõõmus, kui mu koer ootamatus olukorras hästi käitub. Aga ideaalne koer...

Võibolla minu jaoks on see latt liiga kõrgele seatud. Ideaalne koer on ju midagi sellist, millest enam kõrgemale ei saaks. Näiteks koolituses. SK võitja koer oleks ju ideaalne. Aga ma usun, et kui mul oleks juba selline koer, siis ta peaks olema ikka MMi 1. et olla ideaalne :D Jep. Samas võibolla kellegi arvates on mul juba ideaalne koer kodus olemas. ALG klass on ka päris kõva tase ju. :D Ok, see oli nali :D

Eks see vist ongi nii, et kui millegagi tegeleda, siis nõudmised koguaeg tõusevad. See on hea, sest siis on koguaeg kuhu pürgida ja ei jää ühele kohale tammuma. Evolutsioonis nimetatakse seda Punase Kuninganna efektiks (Red Queen effect), ehk siis kõik, kes ei jookse (evolutsioneeru e. kohane) pidevalt, surevad välja. 

Ma ikka mõtlesin täna, et nii tore oleks tegelt, kui suudaks iga oma koera liigutuse peale nii nii rõõmus olla. Suudaks igas liigutuses näha midagi erilist, midagi, mis annaks märku tema kõrgest intelligentsusest. 

Või siis lihtsalt osadele inimestele satuvad palju palju paremad koerad. 

Aga tegelikult ma olen täiesti rahul oma kahe peniga. 

PS. Kõigele lisaks ei suutnud ma leida ühtegi sobivat pilti siia. See enamvähem sobib. Ma olen mingi idealist või?? Jube, peaks kuidagi positiivsem ja vähem nõudlikum olema.