Agility nädalavahetus

17-19 juuli veetsime Saaremaal meie agility treeneri Anne suvekodus. Seal toimus väike agilitylaager. Treeneriks oli kohale tulnud Soomest Anne Savioja koos oma 5 koera ja mehega:

Reede hommikul ärkasime kell 5.30 ja sõitsime ruttu Leeleti ja Gretsi juurde, et nad peale haarata ja kell 8.00 Virtsu sadamas olla, et praamile jõuda. Sinna me ka jõudsime.

Kuna kohale jõudsime suht vara, siis suunati meid kohe hommikusöögile, kus ka teised alles lõpetasid. Sõime kõhud täis ja trennid võisid alata.

Esimesel päeval tegime igasugu erinevaid pöördeid. Poppy sai ilusti hakkama..

..Aga kui mina enam ei saanud, siis võttis Anne ta enda valdusesse.

Teise päeva hommikul toimus kohalik agility võistlus. Ainult üks osaleja oli Saaremaalt, teised olid meie trennide omad. Võistlus läks suhteliselt edukalt, rajad olid mõnusad ja kaks osalejat vahetasid klassi. Ka Grets osales oma esimesel ametlikul võistlusel.

Peale võistlust olid õhtupoolik nooremate koerte päralt, kes hommiku olid puuris veetnud. Poppy sai esimest korda kiike proovida.

Ja tegime muid lihtsaid harjutusi.

Pühapäeva hommikul oli samuti väike trenn ning peale seda lahkusime. Kõik päevad oli väga mõnus ilm, päike mõnede pilvedega. Just koos meie lahkumisega hakkas vihma sadama. Seega ilm oli suhteliselt täpselt planeeritud.

Üldiselt oli laager väga mõnus. Trennide vahepeal saime käia mere ääres koeri ujutamas ning platsil oli ruumi nii palju, et rahulikult sai koertega tegeleda ja mängida. Aga üldiselt oli trenn, trenn, trenn. Ja see oli tore.

Ja toidud olid ka väga head.

Pildid on Leeleti klõpsatud.

Kõik pildid

Agility treeningvõistlus Tuhalas

Täna käisime treeningvõistlusi Tuhalas vaatamas, kuna Leelet oli nii tore ja meid Poppyga peale võttis. 

Tegelt ma päris ammu juba ei ole Ag võistlusi vaatamas käinud. Üldse kuidagi sellest nii kaugele jäänud. See pärast otsustasingi minna ja vaadata, mis värk seal on. 

Kuna kõik olid algajad, siis oli hirmus pabin sees ja nii mõnigi viga tuli sellest. Ja eks koertel ju ka pabin sees, ikkagi uus plats ja uus olukord.

Tegelt on võistlusi huvitav vaatamas käia. Kuidagi tore on ka täiesti suvalistele inimestele kaasa elada. Ja agility on nii tore ala ka.

Võistlustel on see ka huvitav, et kõik teevad vigu. Igasuguseid vigu. See on nii paratamatu, aga ma usun, et seda on kasulik jälgida. 

Üks asi, mis ma vaatasin, mida ka Anne ütles, et pidevalt tehakse, on see, et koguaeg hüütakse koerale SIIA. Tegelt peaks hüüdma koera nime. Tõesti väga paljud (kui mitte kõik) võistlejad tegid seda. Eks see võibolla tundub kuidagi loomulikum. Ma igastahes proovin sellest hoiduda. Õnneks meil Poppyga sellist SK käsklust veel ei ole :P Seega ma ei kipu seda ka kasutama. 

Teine naljakas asi oli, et enamuse koerte puhul oli preemiaks maius. Hmm. Ok, mõnesid asju on tõesti lihtsam alguses maiusega õpetada. Pärast kui kiirust on vaja, siis ikka tavaliselt on preemiaks ju pall. No oleneb muidugi ka koertest, aga ma nüüd küll ei usu, et ükski nendest koertest palliga ei mängi. Ok, võibolla on mingid koolitussuunad jälle muutunud. Kui ma Aussiega trenni tegin, siis isegi temal oli pall preemiaks.  

Igastahes väga vahva oli, kuigi paganama külm. Mulle meeldis. Proovin ka järgmine kord minna niisama võistlusi vaatama,  kui vähegi võimalik.