Ehk siis kell 22 saime me väljakutse ja umbes kesköö ajal hakkasime liikuma Pärnu- Jaagupi suunas.
See oli Poppy esimene otsing, seega ma olin suht elevil.
Kuna tahtsin maksimaalselt keskenduda koerale ning ka GPSidega pole suurem sõber, siis tuli meiega kaasa ka orienteeruja Karl.
Kuskil 2 ajal öösel saime metsa ning avastasime, et see pole üldse tore mets. Ehk siis terve ala oli üks suur võsa, pajuvõsa vaheldus sarapuuvõsa või tiheda kuuskede ja mändide võsaga. Vahele viskas ka mõnusalt märgasid- soiseid alasid, mida kottpimedas oli suht huvitav läbida. Osades kohtades eemaldus Poppy päris tublisti ja oli näha, et tüüp ikka saab natuke aru, miks ta metsa on toodud. Mõnel pool oli ka näha, et liikumist on seal metsas olnud ka enne meid.
Peale 2,5 tundi ja suhteliselt väikese vahemaa läbimist otsustasime, et ala üldse läbida tuleme sellest ülejäänud osast lihtsalt otse läbi.
Kui olime veel umbes tunni rapsinud ja ala hakkas läbi saama, jõudsime välja väikese metsateeni, mis tundus kui õnnistus peale ülejäänud jama. Otsustasime minna väikese ringiga, aga mööda teed, kui otse läbi võsa raiuda. Kui suur tee juba paistis ja olime sellele suht lähedal, siis äkki märkasime oma väikese tee peal seenehunnikut ja edasi vaadates mõnekümne sammu kaugusel oli ka seeneämber, just selline valge nagu meie kadunud naisel pidavat olema. Ämbrini jõudes märkas Karl juba eemal mõnekümne meetri kaugusel midagi puude all ning jooksis hõigates sinna. Ja seal oligi vanamemm ennast puu alla magama sättinud. Kõik käis kuidagi väga kiiresti ja Poppy ka ei jõudnud veel kuidagi reageerida. Igal juhul sai kohe abi kutsutud ja tädile termotekk selga pandud. Õnneks oli tädike suhteliselt heas olukorras ning oli väikese abiga võimeline iseseisvalt autoni liikuma. Seal sai ta juba mõnusalt istuma ja sooja ja õige pea anti üle kiirabile.
Ja oligi juba valge. Jalutasime oma autoni, Poppy keeras kiirelt puuri magama, meie pistsime mõned võileivad põske ja kell 6.10 algaski sõit Tallinna poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar