Öine Otsing 30.11.

Koht: Paunküla

Otsisime vanemat naisterahvast, kes oli peale lõunat läinud hooldekodust kaduma. Otsinguala oli peamiselt põld, mis oli vähese lumega kaetud.

Kadunud inimene leiti järgmisel päeval jõest. 

Otsing

Täna öösel aitasime otsida 10-aastast poissi Kostiveres.
Poiss leiti vastu hommikut sõbra juurest elusa ja tervena.

Otsing

Täna käisime otsingul Arukülas.

Jäädvustasin koera liikumise:
Aeg: 1:53:37
Distants: 3,996 km
Maastik: Põlvini lumi, enamus otsingu alast võsane ja rägane mets.

Otsing

30.08 umbes 21 ajal saime väljakutse Anija valda, metsa oli eksinud 78 aastane vanamemm.
Varustus ja koerad autosse ja kogunemine ja ööpimeduses kohale jõudmine. Lõputu ootamine ning lõpuks pääsesime ka metsa. Poppy töötas väga hästi, mina jäin rahule. Vastu hommikut leiti ka memm RPRi poolt.
Koju jõudsime kell 6.

Otsinguõppus

25.08 toimus RPRi otsinguõppus.
Ehk siis kõik nagu päris. Meie saime endale ala, kus elavat inimest ei olnud, aga ma ei tea, kas minu tungival nõudmisel või omast vabast tahtes haukus Poppy ka nn laipa :)

Meie ala oli kõige vasakpoolsem. Kollasega minu teekond ja punasega Poppy, ehk siis suhteliselt ühte rada käisime.

Otsing

Laupäeval käisime Pärnumaal Audrus otsimas kadunud noort naist. Kahjuks see otsing nii hästi ei lõppenud.

Postimees

Otsinguõppus Jõgevamaal Kirnas

Õppuse eesmärgiks oli arendada koostööd päästeoperatsioonidel erinevate ametkondade ja vabatahtlike vahel. Õppusel osalesid Lõuna Prefektuur, Kaitseliit, Punane Rist, Lennusalk ja meie koerajuhid.
Koertest oli peale meie veel Marit ja Destiny ning Heli ja Exe. Pille oli koos Escuga staabis.
Seekord olid alad kahjuks niimoodi jagatud, et meil ei õnnestunud kedagi leida.

Poppy esimene otsing

Eile õhtul tuli RPRile väljakutse Pärnumaale. Seal on üks tore politsenik, kes kutsus meid ka eelmisel aastal enda alale otsingule. Ka seekord helistas ta kohe peale olukorraga tutvumist meile, mitte ei jäänud hommikut ootama.

Ehk siis kell 22 saime me väljakutse ja umbes kesköö ajal hakkasime liikuma Pärnu- Jaagupi suunas.

See oli Poppy esimene otsing, seega ma olin suht elevil.

Kuna tahtsin maksimaalselt keskenduda koerale ning ka GPSidega pole suurem sõber, siis tuli meiega kaasa ka orienteeruja Karl.

Kuskil 2 ajal öösel saime metsa ning avastasime, et see pole üldse tore mets. Ehk siis terve ala oli üks suur võsa, pajuvõsa vaheldus sarapuuvõsa või tiheda kuuskede ja mändide võsaga. Vahele viskas ka mõnusalt märgasid- soiseid alasid, mida kottpimedas oli suht huvitav läbida. Osades kohtades eemaldus Poppy päris tublisti ja oli näha, et tüüp ikka saab natuke aru, miks ta metsa on toodud. Mõnel pool oli ka näha, et liikumist on seal metsas olnud ka enne meid.

Peale 2,5 tundi ja suhteliselt väikese vahemaa läbimist otsustasime, et ala üldse läbida tuleme sellest ülejäänud osast lihtsalt otse läbi.

Kui olime veel umbes tunni rapsinud ja ala hakkas läbi saama, jõudsime välja väikese metsateeni, mis tundus kui õnnistus peale ülejäänud jama. Otsustasime minna väikese ringiga, aga mööda teed, kui otse läbi võsa raiuda. Kui suur tee juba paistis ja olime sellele suht lähedal, siis äkki märkasime oma väikese tee peal seenehunnikut ja edasi vaadates mõnekümne sammu kaugusel oli ka seeneämber, just selline valge nagu meie kadunud naisel pidavat olema. Ämbrini jõudes märkas Karl juba eemal mõnekümne meetri kaugusel midagi puude all ning jooksis hõigates sinna. Ja seal oligi vanamemm ennast puu alla magama sättinud. Kõik käis kuidagi väga kiiresti ja Poppy ka ei jõudnud veel kuidagi reageerida. Igal juhul sai kohe abi kutsutud ja tädile termotekk selga pandud. Õnneks oli tädike suhteliselt heas olukorras ning oli väikese abiga võimeline iseseisvalt autoni liikuma. Seal sai ta juba mõnusalt istuma ja sooja ja õige pea anti üle kiirabile.

Ja oligi juba valge. Jalutasime oma autoni, Poppy keeras kiirelt puuri magama, meie pistsime mõned võileivad põske ja kell 6.10 algaski sõit Tallinna poole.

Pärnu Postimees