Mitteametlik SK 31.10.2009

Kohtunik: Ragne Oja

Koht: TAKO hall

Ligipääsetavus: 10

Grupis lamamine: 9

Liikumine kõrval rihmaga: 8,5

Liikumine kõrval ilma rihmata: 9

Lamama minek liikumise pealt: 10

Juurdetulemine: 9,5

Seisma jäämine liikumise pealt: 10

Tõkke ületamine 9,5

Üldmulje: 10

Kokku: 187,5 ja I järk

Mulle täitsa meeldis. Parem kui viimasel võistlusel. Energia on jälle parem, kuid muidugi natuke tuleb selle kallal veel vaeva näha.

Õienupukesed

Soomes koolitusel

Laupäeva varahommikul seadsime sammud sadamasse ning sõitsime Soome. Ühes autos mina Poppyga, Leelet Gretsiga ja Anne Rikaga ning teises autos Helena Baki ja Roxyga, Evi Geloga ning Anu ja Natalja koerteta.

Umbes 11.20 olime Turus ning lippasime ruttu platsile kuna olime juba natuke hiljaks jäänud. Koolitajaks oli Leena Välimäki, kes just paar nädalat tagasi sai SK MMil kolmanda koha. Leena koolitusel osalesin Poppyga ka juunis, kui ta Eestis käis.

Meie koertest osalesid esimesel päeval Poppy, Gelo, Grets ja Baki. Peale meie koerte oli veel 4 Soome koera.

Harjutasime ruutu, märki, püsivust erinevatest asenditest ja asendite vahetust. Tegime igast huvitavaid ja väga erinevaid harjutusi ning võistlusmänge. Kolme võistluse tulemusena jäid eestlased seekord ikka peale. Meil oli ka muidugi fännid, kes pidevalt utsitasid ja karjusid näpunäiteid, kuidas ikka kiiremini ja paremini mingit asja teha. Koolitus kestis 4 h ja see oli küll suht pikk aeg. Pani isegi imestama, et koerad nii kaua vastu pidasid.

Üks pilt Leeletist ja Gretsist.

Õhtul läksime Janita Leinosen trenni, millest võtsid osa Rika ja Roxy. Meie ülejäänud vaatasime ja üritasime midagi kõrva taha panna.

Ööseks maandusime sinna samasse lähedale ööbimiskohta, kus omastasime kolme toaga terve väikese maja alumise korruse. Väga mõnus koht oli. Peale meie ööbisid seal ka Soome agility kohtunikud, kes olid tulnud sinna igaaastasele agility kohtunike seminarile. Midagi, millest meie võime ainult unistada.

Pühapäeval kobisime kella 11ks jälle Leena trenni. Teise päeva teemaks olid erinevad toomised. Meie koertest osalesid Grets, Gelo ja Roxy. Soome koerad olid ka täiesti teised, kui esimesel päeval. Üks soome koertest oli VÕI klassi krants, kes oli 5 aastat tagasi kutsikana toodud Kohtla-Järve varjupaigast. Nii, et Eesti veredega koer.

Teine päev läks palju aeglasemalt (võibolla sellepärast, et me Poppyga ei osalenud) ja vihmasemalt, aga lõpuks sai läbi siiski. Ka need harjutused olid väga huvitavad ja kindlasti tasuvad järgiproovimist.

Peale trenni kobisime ruttu autodesse ning põrutasime Helsinki poole, et jõuda ruttu laevale. Kihutasime kohe nii kiiresti, et jõudsime üks laev varasema peale ning saime seega ka kiiremini koju.

Väga huvitav ja hariv nädalavahetus oli. Sain kohe palju uusi mõtteid ning harjutusi, mida võiks kodus koertega teha.

Poppy esimene sabaliputus

Ma enne unustasingi kirjutada väga tähtsa asja.

Ma olen juba ammu üritanud Poppyt saada asendites saba liputama. Kui Aussie lamab või istub või seisab, siis ta saba koos poole kerega käib alati suure hooga mõlemale poole. Muidugi mitte võistlustel või teistes stressirikastes olukordades. Aga kodus ta teeb seda, ausalt ka.

Aga Poppy mitte. Ma ei tea, kas selles on süüdi Poppy raske lapsepõlv, mille ta veetis pidevalt igast uusi asju õppides või midagi muud, kuid saba ei taha ta kuidagi liputada. Kuigi mulle tundub, et ta kõrvalkõnnis küll vahest teeb seda.

Igatahes. Kui me laupäeval Lätis näitusel olime, siis rühmavõistlusel Poppy esimest korda tegi katsekese oma saba liputada!! Jee! Seda ei saa päris liputuseks nimetada, aga see oli liigutus :D

Päev oli jälle korda läinud.

Ah, ma ei viitsigi normaalne olla.

Näitusepede!

Appi, ma just avastasin, et ma olen see aasta käinud 10l näitusel Poppyga. Ja veel natuke aega tagasi ma uurisin rõõmsalt, kuhu võiks veel minna, sest näitustel on ju päris tore käia.

Arvestada tuleb asjaole, et Aussiega ma olen tema elu jooksul umbes 10 näitusel käinud, ei ole see minu jaoks normaalne.

Mu sõbrad, asi on käest ära läinud.

Poppy BALT JCH

Meie nädalavahetus möödus bussis ja näitustel.

Laupäeva vara-vara hommikul startisime Valmiera poole, et näituse alguseks kohal olla. Seda me olime ka. Kuna mul tuli muidugi alles neljapäeva õhtul meelde, et tegelt ma ju pidin harjutama koera metallpuuris olema, siis see asi jäi ära. Ning ma muidugi võisin ainult arvata, mida ta terve tee tegema hakkab. Nii selguski, et kui ma alguses panin teki puuri peale nii, et see varjas kõrvalpuuri elanikud ära, kuid mind ta ikka nägi, siis Poppy hakkas kõva häälega protesteerima selle olukorra vastu ning nõudis sõitu istme peal. Kuid natuke asju sättides ta enam mind ei näinud ning loobus ka hääleharjutustest.

Niisiis jõudsime hommikuks Valmierasse. Näitusehall oli väga normaalne. Ruumi oli kõigile ja ringid olid normaalse suurusega.

Kohtunik: R. Doedijns, Holland

Tulemus: SP, TPJ, JCAC, PP(Promotion Prize), TP ->LV JCH

Kirjeldus: 1 year old, v. nice in type, nice temper, lovely head and expression, needs to get more stability in front, needs to mature in body, lovely coat condition and color, free and easy mover, v. well presented.

Lõpus veel kohutnik kiitis Poppyt ja ütles, et väga ilus koer, aga peab veel natuke kasvama.

Õhtusel rühmavõistlusel me muidugi midagi ei saanud. Ning peale BISi hakkasime sõitma Siauliai poole. 23 ajal jõudsime oma hotelli ning peale väikest jalutuskäiku kobisime kohe magama. Poppy muidugi arvas, et tegelt võiks veel natuke mürada ja üritas seda ka mulle selgeks teha, kuid mina oli küll täitsa läbi ja keeldusin ettepanekust.

Hommikul suundusime näituseplatsile, mis ei olnud väga kaugel meie ööbimispaigast.

Näitusepaika ei saanud üldse võrrelda eelmise päeva Läti omaga. Me olime nagu 30 a tagasi rännanud. Vuih oli seal olla. Ja väga külm ka.

Kohtunik: N.Zieniene, Leedu

Tulemus: SP, TPJ, JN, TP -> LT JCH, BALT JCH

Kirjeldus: Leedu keelne, kuid tõlkes midagi sellist (Nii palju, kui leedukad üritasid seda inglise keelde panna ja nii palju kui mina nendest aru sain): hea kõrgus, hea pea, piisavalt tugev, hea liikumine, head nurgad.

Üldiselt kohtunik oli suht alla igasugust arvestust. Terve päeva suhtus kõikidesse koertesse suhteliselt suvalt. Vahepeal lihtsalt keset hindamist lobises kõrval ringi kohtunikuga, sekretäriga, teiste asjapulkadega. Mõnel koeral lasi kaks ringi joosta, ütles kolm sõna ja oligi esinemine läbi.

Kuna sama kohtunik hindas ka juuniorite BISi ja I rühma, siis ma ei lootnudki sealt midagi saada, kuid kuna me nagunii jäime teiste koerte pärast sinna, siis ma ikka käisin seal ära. Aga seal oli veel lahedam see, et juunoreid oli hästi palju ja enne ringi minemist ei suutnud ringikorraldajad meid järjekorda panna, sest nad ei rääkinud inglise keelt (enamus ringi minejatest olid soomlased või siis eestlased või kõike muud, kui leedukad). Samuti ei tundud nad koera tõuge. Nii, et see oli suht kaos. Ringi kutsuti koerad leedukeelsete tõunimedega ning numbritega ning siis ringikorraldaja üritas nende 40-50 inimese seast leida üles selle numbri :) Samal ajal kui kõik osalejad vaatasid nõutude nägudega. Aga lõpuks jõudsid kõik ringi.

Kui Lätis ei olnud ühtegi austraalast peale meie kirjas, siis Leedus oli isastes kutsikates Windwarrior's the Different Drummer . Kahjuks kohal seda koera ei olnud. Tundub, et see koer elab nüüd Leedus ning seega peaks olema esimene austraalia karjakoer Leedus.

Peale näitust lippasime veel korra ühest ostukeskusest läbi ning alustasime sõitu Eesti poole. Ning juba kella 3 paiku öösel olime ilusti kodus.

Ja piltidega on nii, et näitusele jõudes ma avastasin, et mu fotoka aku on tühi :)

Üldiselt oli reis mõnus ja ka päris väsitav, aga tundub, et bussiga võib ka teine kord minna näitusele.

Kuidas ketikoerad jalutamas käisid

Kuna täna meil jäi trenn Jõelähtmel ära, siis otsustasime, et lähme Paljassaarde jalutama. Seal käisime ka selle aastal alguses natuke suurema kambaga. Mõnus koht jalutamiseks külmemal aasta ajal, kui rahvast seal kandis eriti ei liigu.

Kuna täna on ikka tööpäev, siis kokku saime parklas kell 19.00 ehk siis juba pimedas. Õnneks pilves taevas ja linnakuma valgustasid meie teed natuke. Kohale tulid peale meie veel Leelet Gretsiga ja Ove Indiega. Marge ja Triin vabandasid ennast välja jälle.

Aussiele panin helkurvesti selga ja Poppyle helkurist kaelarihma, kuid need ilmselgelt ei saanud Greta tulukese vastu, mis tal kaelas rippus. Pidin tõdema, et tuleks ikka koertele vilkuvad kaelarihmad hankida.

Kuna meist keegi seal metsas väga koduselt ei tunne, siis suundusime mööda enamvähem tuttavaid radu. Kui olime jõudnud Paljassaare tippu, siis kuulsime läheduses koeri haukumas ning rihmastasime oma koerad igaks juhuks. Olles juba enamvähem kindel, et oleme koertest möödunud, kuulsime neid jälle endale üsna lähedal haukumas. Meil läks suht kiireks, seda enam, et need rajad, millel olime, ei tundunud enam üldse nii tuttavad :) Peaaegu terve tagasitee hoidsime koeri rihmas. Igaks juhuks. Peaaegu kaks tundi peale parklasse jõudmist, jõudsime kõik tervelt sinna tagasi.

Vürtsita mu postitust kirjandusega:

Ekspress

Päevaleht

Õhtuleht

Tegelt oli päris hirmus. Igastahes Leelet ei taha seal enam pimedas jalutada.