Seekord oli trenn ka eriti kaugel- Varbolas, aga kuna me vist pea kuu aega pole trenni teinud ja tulevik ei tõota ka just head, siis mõtlesin ikka minna.
Kui ma alguses Poppy välja võtsin, siis tal oli küll selline nägu peas, et wtf, kuhu mind nüüd on toodud? Aga kohe kui natuke jalutasime ja ta Monikat nutsuga nägi, siis oli asi selge ja läks jubedaks kiunumiseks. Sellist entusiasmi ta pole veel enne välja näidanud, kuigi puudu tal pole ka sellest kunagi olnud. Kui Monika oli metsa kadunud, siis tal katus niimoodi sõitis, et ta keeldus minuga kontakti võtmast. Aga ega ma alla ei andnud. Kui kontakt saadud, siis võis ta ka metsa minna ja seal tegi ta tubli tööd. Vähemalt treener Monika oli rahul. Pop oli ilusti kiiresti ja otse metsa läinud ja mööda joostes ka Monika lõhna saanud ning ta üles leidnud.
Teise harjutusena tegime põllu peal lõhna harjutust. See läks ka päris ilusti. Poppy sai suht kaugelt juba lõhna, andis sellest kindlalt märku ja lippas figurandi poole.
Ühesõnaga täiesti õnnestunud trenn oli. Ma loodan, et me varsti saame jälle minna
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar