Oeh. Kõrvalkõnd

Masendav.

Meil on pühapäeval võistlused ja ma olen oma koera täiesti ära suutnud rikkuda.

Juba natuke aega olen vaadanud, et Poppy kõrvalkäik on kuidagi kurvemaks muutunud. No pole enam see, mis varem. Küll olen mõlenud, et see on sellest, et olen rohkem maiust kasutanud ja vähem mängu või sellest, et tal on paha olla või on ettevalmistus kehv olnud või ma ei tea millest veel. Ja siis muidugi ohtralt tegutsenud igas suunas.

Tulemuseks siis ikkagi see, et kõrvalkäik on nüüd juba masendav.

Peab vist nüüd ikka aja maha võtma ja korralikult mõtlema selle üle. Aga enne tuleb see võistlus üle elada.

Päästetrennid

Viimasel ajal oleme jälle jõudnud ilusti käia päästetrennides (tänu Annele, kes käis MMil võistlemas ning seetõttu meil jäid trennid ära :P).

Suvel oli meil ka see trennis käimine suht juhuslik ja augustis vist ei jõudnud peaaegu üldse. Nüüd septembris oleme ilusti käinud.

Poppyle igastahes meeldib. Paremaks on läinud see, et ta tahab figurandiga rohkem mängida. Varem tuli teda pikalt meelitada, et ta peale nutsu kättesaamist veel figurandi juurde läheks, mitte kohe metsast välja ja minu juurde ei jookseks. Nüüd on see väga hea ning ta ei taha inimesi enam metsa üksi jätta, vaid läheb ise nutsu pakkuma ning mängule kutsuma. See on hea.

Tänane trenn läks ka üle ootuste hästi. Esimese saatmise tegime nii, et Pop nägi kaugelt inimest, inimene läks peitu ning Pop kohe teda otsima. Teise tahtsime samamoodi teha, kuid kogemata juhtus nii, et Poppy ei näinud seda teist figuranti. Mõtlesime Monikaga, et mis siis ikka proovime. Saatsin Poppy. Nii, et põhimõtteliselt ma saatsin Poppy metsa, kus ta isegi ei aimanud, et võiks keegi olla. Hakkas kohe ilusti otse minema. Kiirus polnud küll see, mis tavaliselt, kuid ikkagi jooksis. Ja lõpuks jõudis ka figurandini. Vahepeal tekkis küll mingi väike mõttepaus, kuid ikkagi oli super, et ta lõpuks õigesse kohta jõudis. Tal ei jooksnud juhe kokku ja ta ei tulnud ka tagasi minu juurde.

Nii, et tänase trenniga olen rahul.

Sellel nädalavahetusel on pääste IRO eksamid. Poppy on veel natuke väike nende jaoks, kuid ma ise lähen terveks päevaks metsa kükitama.

Ja oktoobris on meil päästetrennipuhkus, nii et meil tuleb nüüd väike paus jälle.

Pärnumaal

Täna käisid Ella, Indie, Grets, Ännu ja Rowena karjatamas. Aussie, Poppy, Echo, Murra ja collie Missy käisid lihtsalt kaasa elamas.

Niikaua, kui teised lammastega mässasid, käisime meie Triinuga (ja oma koertega) seenel ja marjul.

Minu seenesaak :)

Ja kahe peale saime ka päris normaalse portsu põldmarju, millest Triin homseks kooki meisterdab.

See kord olid karjatamiseks eriti toredad kirjud lambad.

Ja kaugemalt uudistasid ka karjatamist kitsekesed.

Ja pärast tegime ühe karjakoerte jalutuse kohalikus metsas.

Neljapäevane trenn

Ma pean kohe ütlema, et meie neljapäevased trennid Jõelähtmel on uskumatult toredad.

Need trennid on seal väga mõttega. Muidu mulle tundub ka, et ma ikka enne mõtlen ja siis teen trenni, aga seal on natuke teistmoodi.

Eile ma jälle avastasin, et seal ma suudan ise ka natuke rohkem mõelda ja saan aru, et ma ikka teen enamus asju valesti ja kõiges olen ikka mina süüdi. Ära minnes oli ikka suht masendav olla :) Aga eks mul on terve nädal enda parandamiseks.

Eile ma avastasin, et ma lasen ennast nii palju koertest mõjutada. Muidugi ma teadsin enne ka, et Aussie on nende aastatega treeninud mind rohkem, kui mina teda (ja ma olen päris hästi õppust võtnud), kuid eile see oli kuidagi nii ilmselge. Ma ei tea, kas tõesti olen mina arenenud või on Aussie laisaks muutunud ning ei kavatse enam oma salakavalaid plaane varjata. Ja Poppy mõjutab ka samamoodi mind. Jube. Nii, et nüüd me teeme trenni rohkem sellepärast, et mul on vaja õppida ja harjutada.

Ja ma ikkagi usun, et harjutamine teeb meistriks.

Hommikune tants

Igal hommikul ma luban endale, et täna tegelen rohkem koeraga, kui eile, sest..

Liiga vara hommikul hakkab Poppy niuksuma, haukuma, krõbistab mööda põrandaid, siis tuleb voodisse: närib, sikutab, nügib, nühib, haugub, hüppab, jookseb mööda tuba ja tuleb jälle voodisse sikutama, hammustama ja niuksuma. Lõppeb see sellega, et ka Aussie lööb temaga kamba ja siis nad lihtsalt hakkavad minu otsas mürama :S

Ja siis mul ei tule magamisest enam midagi välja. Ja muidugi ma proovin sellist käitumist ignoreerida, et äkki siis homme ta kavatseb magada, aga kaua sa ikka kannatad enda kukil (sõna otseses mõttes) trampimist.

Ja igal õhtul ma lähen magama ja loodan, et äkki täna ma tegelesin taga piisavalt ja ta on hommikul rahulikum. Just dreaming..

Lõpuks õmblesin oma ilusale trennvestile ka märgi, mille ma viimaselt Soome reisilt ostsin.

Vist sai natuke viltu.

Poppy sünnipäev!

Nagu tavaliselt, siis ei juhtu minu koerte sünnipäeval väga midagi. Külalisi meile ei tule ja kingitusi ka tavaliselt ei ole.

Siiski, kuna täna oli jälle täiesti vaba päev (oeh, olen terve suve sellistest päevadest puudust tundunud), siis meisterdasin teleka ees logeledes mõned mänguasjad. Need on tehtud nagu see pisike mänguasi, mille ma Soomest ostsin.
Ja lisaks tegin ühe peenikese tavaliselt punudes. See on natuke pikem ka.
Eks peab nüüd uurima, kuidas koertele need meeldivad ja milliseid nad rohkem eelistavad. Siis saab hiljem sobivad juurde teha.