Poppy

Poppy saabus Soomest Tallinnasse 16. nov. Päris hilja õhtul sain ta kätte. Esimene autosõit oli puuris esiistmel ja täis kiunumist ja ulgumist. Koju jõudes väike pissiring ja kobisime kohe magama. Esimesel öösel magas ta väga hästi. Ärkasime alles kell 9. Sellel päeval sa ta ka oma esimese bussisõidu. Ta oli süles ja suhteliselt rahulik, ainult mõned üksikud piuksud. Lõuna ajal sõitsisme ronginga Tartusse. Kuna oli suhteliselt vähe rahvast, siis tegin talle kõrval istmele pesa ning seal magas ta terve sõidu. Ideaalne. 

Kuna Eestisse jõudes polnud tal veel ühtegi vaktsineerimist, siis väga palju ei julgenud temaga linna peal jalutada. Aga ega siis sotsialiseerimist päris ära ka ei saa jätta. 

Esimesed jalutuskäigud olid suht aeglased. Kuna Poppy oli metsas kasvanud, siis polnud ta eriti autosid ja inimesi näinud. Tänavatel ta kiunus. Kui inimesed tulid vastu, siis jäi ta maha istuma ja keeldus liikumisest. Autode peale jäi seisma. Paar korda üritas ka nendega kaasa joosta. Teisi koeri kartis ja hakkas juba kaugelt haukuma. Koju teda jätta ei saanud, puuriga ta polnud harjunud ja kui ma julgesin ta korra sinna 2 tunniks jätta, siis ta lihtsalt haukus ja ulgus seal terve aja. Närimispulgad ja Kong olid puutumata. Ilma puurita ma teda jätta ei julgenud. Suht masendav.

Praeguseks on olukord natuke parem. Tänaval on ta harjunud käima ning enam inimesi ja autosid ei karda. Ta on ka aru saanud, et teised koerad ei ole ohtlikud ja nende peale ei pea juba kaugelt haukuma hakkama. Kuna ma olen nüüd jälle Tallinnas, siis siin ta väga palju üksi ei pea kodus olema ja seetõttu selle hajutamine on meil unarusse jäänud. Siiski tundub, et ta hakkab aru saama, et see midagi väga jubedat ei ole. Alguses haugub natuke, kuid üsna pea jääb kuss.

Aga kuigi ta käitumine on parem, siis igav meil ei hakka. Kodus olles on lemmiktegevus laudade peal ronimine ja seal kõikvõimalikust toitumine. Jube komme. Tundub, et hakkab paremaks minema, aga ma usun, et ta ei kavatse seda veel nii pea ära unustada. Ka kodus olles peab tal koguaeg silm peal olema. Õues on lemmiktegevus väljaheidete otsimine ja nahka pistmine. Öäk. Kui ma nüüd hästi meenutan, siis väiksena tegi ka Aussie seda. Praegu Aussie ainult püherdab nendes. Ja ma ei teadnudki, et meil siin metsa all nii palju junne on. Kui me jõulude ajal maal olime, siis oli ka Poppy lemmiktegevuseks õues lume alt rebase/kähriku junne välja kaevata,

 nendega aias ringi joosta ja siis nahka pista. Viimased päevad läheb sellega ka meil juba natuke paremini. Nüüd ta on aru saanud, et suht kasulik on need junnid välja kaevata ja siis minu juurde joosta nendega, et siis maiust saada. :) Paremad palad muidugi pistetakse enne minu juurde jõudmist  nahka. Proovime sellest kombest vabaneda. 

Üldiselt on tulevikus plaanis teha temaga ka midagi kasulikku: SK, agility jne. Kuna ta on ikkagi lihtsalt minu väike Poppy, siis väga kõrgeid plaane temaga pole. Siiani oleme harjutanud põhiliselt silmakontakti, natuke lamamist ja kõrvale tulemist. 

Poppy pole üldse mingi tavaline kutsikas. Ta pole üldse nagu kutsikas. Ta pole üldse sellise nunnukutsika näoga. Tal juba väga väiksena oli selline teistsugune ilme. Ja käitumine on tal ka hullem, kui ühel tavaliselt kutsikal. 

Iseloomult ongi Poppy hästi iseseisev. Tegelt talle poleks üldse mind ega isegi Aussiet vaja. Ta saab ise ka suurepäraselt hakkama, sest ta teab täpselt, kuidas need asjad siin maailmas on ja olema peavad.

Poppy 2 kuusena.