Agility

Neljapäeva õhtul oli Poppy juba teine agility trenn.

See kord oli juba asjalikum värk.

Proovisime kahte rada. 

1. Neli tõket järjest. Me hüppeid ei teinud. Lihtsalt läbi jooksmine. 

- Ma jooksin ees ka lõpus kutsusin Poppylt. Tuli ilusti. Jooksis otse läbi, ei põigelnud tõketest mööda.

- Panime palli lõppu ja saatsin Poppy. Läks ka ilusti.

- Panime palli lõppu saatsin Poppy ja üritasin kaasa joosta. Ei läinud nii hästi. Kaks tõket vist jooksis ilusti, siis tuli minu juurde. Nii, et peame hakkama edasi saatmist harjutama. Ja rohkem eemaldumist. 

2. Rada. Tõke-tunnel-tõke.

Kui ma õigest näitasin :) tegi ilusti tõkke ja siis tunnelisse. Peale tunnelit tahtis jälle minu juurde tulla. :S Lõpuks saime ikka nii, et peale tunnelit läks veel ühele tõkkele. 

Probleem on meil juba vähemalt olemas.

Peale selle proovisime veel slaalomit, koos traatvõrega. Võre pandi niimoodi, et koer ei saanud slaalomist välja tulla ja pidi ilusti keppidest mööda minema. Suht huvitav. See tuli meil täitsa välja.

Poom ja A on endiselt head. Poomil Poppy juba hakkab lõpus aeglustama. Saab aru, et tuleb seisma jääda. A peale läheb väga ilusti ja kiiresti.

Kolmapäev loodusmajas

Mõned pildid eilsest kokkusaamisest.

Kohal olid: Indie, Aussie, Poppy, Dibi, Grets, Echo, Daisy, Blue ja saluki Dhakra. Korra astusid läbi ka Eddie ja Eddie jun.

Karjakoer Poppy:

Poppy ja Grets mänguhoos:

Teisipäevane agility

Täna käisime Triinu ja Echoga agility trennis. Ott oli ka kaasas.

Proovisime poomi. Kuna olime ainult kahekesi, siis võtsin Poppyl rihma ära. See põrguline pani sellise hooga mööda poomi, et ma ei jõudnud mingi väega järgi. Seega ma ka ei jõudnud stoppida teda lõpus. Proovisime uuesti rihmaga ja stoppisime. Lõpuks hakkas lõpus juba veits aeglasemaks võtma. 

A tuli ka ilusti välja. 

Tunnel talle ikka meeldib. Aga kui ma lähen mööda pööratud tunneli väliskülge, siis ta ei taha sinna eriti minna. Paar korda siiski õnnestus. Seda peab veel harjutama.

Slaalom on selline suht utoopiline. Ma usun, et sellega hakkame veel vaeva nägema. 

Ei oskagi midagi nagu kirjutada praegu. 

Ma lähen ja hakkan raamatut lugema, et kuidagi AG trennidele ka mingi point saada :)

Agility treeningvõistlus Tuhalas

Täna käisime treeningvõistlusi Tuhalas vaatamas, kuna Leelet oli nii tore ja meid Poppyga peale võttis. 

Tegelt ma päris ammu juba ei ole Ag võistlusi vaatamas käinud. Üldse kuidagi sellest nii kaugele jäänud. See pärast otsustasingi minna ja vaadata, mis värk seal on. 

Kuna kõik olid algajad, siis oli hirmus pabin sees ja nii mõnigi viga tuli sellest. Ja eks koertel ju ka pabin sees, ikkagi uus plats ja uus olukord.

Tegelt on võistlusi huvitav vaatamas käia. Kuidagi tore on ka täiesti suvalistele inimestele kaasa elada. Ja agility on nii tore ala ka.

Võistlustel on see ka huvitav, et kõik teevad vigu. Igasuguseid vigu. See on nii paratamatu, aga ma usun, et seda on kasulik jälgida. 

Üks asi, mis ma vaatasin, mida ka Anne ütles, et pidevalt tehakse, on see, et koguaeg hüütakse koerale SIIA. Tegelt peaks hüüdma koera nime. Tõesti väga paljud (kui mitte kõik) võistlejad tegid seda. Eks see võibolla tundub kuidagi loomulikum. Ma igastahes proovin sellest hoiduda. Õnneks meil Poppyga sellist SK käsklust veel ei ole :P Seega ma ei kipu seda ka kasutama. 

Teine naljakas asi oli, et enamuse koerte puhul oli preemiaks maius. Hmm. Ok, mõnesid asju on tõesti lihtsam alguses maiusega õpetada. Pärast kui kiirust on vaja, siis ikka tavaliselt on preemiaks ju pall. No oleneb muidugi ka koertest, aga ma nüüd küll ei usu, et ükski nendest koertest palliga ei mängi. Ok, võibolla on mingid koolitussuunad jälle muutunud. Kui ma Aussiega trenni tegin, siis isegi temal oli pall preemiaks.  

Igastahes väga vahva oli, kuigi paganama külm. Mulle meeldis. Proovin ka järgmine kord minna niisama võistlusi vaatama,  kui vähegi võimalik.

Vanad pildid

Hakkasin vanades piltides tuhnima ja leidsin nii mõndagi põnevat :D

Midagi väikest ja peenikest:

Midagi rõõmust:

Võitja 2004: Kuidas palju karjakoeri ühele pildile mahtus:

Midagi filmivõtetest "Kohtumine tundmatuga":

Frisbee

Midagi millest ma jälle vaimustuses olen. 

Eelmise nädala lõpus sain teiste raamatute seas ka koerte frisbee raamatu "Disc Dogs!". See on nii tore. Samuti saime endale kaks uut frisbeet, millega kohe tööle asuda. 

Proovisin ennast ikka sundida enne raamatut lugema. Kuigi eelmine aasta, kui Aussiele korralikut frisbee ostsin, siis tutvusin natuke selle teemaga, nii et päris võõras see teema mulle ei olnud.

Igastahes see raamat on väga vahva. Suht ainus ka, mis selle teema kohta üldse saada on. Väga põhjalik raamat. Kõik on ilusti kirjas: kuidas visata ja kuidas koer püüdma peab :) Pluss veel ajalugu ja palju palju muud.

Enamus raamatu olen ma läbi töötanud. Keerulisemad visked jätsin kohe heaga vahele. Alustame ikka lihtsamast. Pärast loen juurde. Ma tean küll, et muidu mul tekib kohe hirmus soov kõik täpselt ja kiiresti järgi proovida ja siis ei saagi midagi head.

Kuigi ma tean, et Poppy veel väga hüpata ei tohiks :) Siiski ta nagunii hüppab :D Poppyga on hea, sest ta hüppab õigesti. Maandub ilusti nelja käpa peale. Sellega üldse probleemi ei ole. Ega ma ei lase tal palju hüpata ka. 

Põhiliselt viimased päevad olen teinud Poppyga Roller viset. See on siis lihtsalt frisbee veeretamine. See sujub hästi. Ta saab päris ilusti selle kätte. 

Õhust Poppy frisbeet ei püüa. Ma arvan, et ta on praegu selleks veel liiga väike. Ega ta palli ka ei saa kätte, kui see õhus on. Tuleb talle veel aega anda selles osas.

Aussiega on natuke keerulisem. Tema püüab ilusti. Maanduda ta ainult ei oska. Ja ei taha frisbeesid tagasi tuua. Ma veel ei tea, kas ma üldse hakkan temaga jamama.

Frisbee puhul üldse kõige raskem on ikkagi endal viskamine. Kui vise on õige, siis on ka koeral hea seda kätte saada. Oh, ma olen nii laisk, et üldse ei viitsi ilma koerata minna välja harjutama, aga peab vist ikka ennast käsile võtma.

Huh, üldse ei suutnud leida ühtegi pilti Aussiest taldrikuga. Aga peaaegu :D

Poppy koolitus

Mõtlesin, et panen kirja, kaugel me Poppy koolitamisega oleme.

Tegelikult me pole eriti palju sellega tegelenud. Vahepeal tegelesime ainult pallimänguga, sest nagu ma ka kunagi kirjutasin, siis Poppy ei taha eriti palli mulle tagasi tuua. Praegu on pallimäng meil täitsa ok, esimene kord, kui ta palli saab, siis ta läheb ikka pööraseks, aga tegelikult on täitsa võimalik temaga mängida.

SK

Lama. Lama käsklus tuleb päris hästi välja- ruttu ja kiiresti. Ka suudab ta teha seda nii eest kui ka kõrvalt. Ja ka natuke kaugemalt.

Istu. Istu on ka päris ok, aga mulle tundub, et ta päris täpselt ikka veel aru ei saa, mida see tähendab. Aeg-ajal ta nagu üldse ei saa sellest aru.

Lama-istu-lama-istu tuleb meil küll välja. Ja päris kiiresti. Kaugust ma veel lisanud ei ole.

Seisa käsklust ma üldse ei ole õpetanud. Ma ei suuda otsustada, kuidas ta peaks hakkama vahet tegema näituse ja tavalise seismise vahel. Aga me hakkame sellega õige pea tegelema. Varsti on ju vaja näitusele minna.

Kõrvaletulek on kiire. Üldiselt ma natuke pean veel käega näitama, aga muidu on ok. Vahepeal tuleb natuke viltu, kuid üritan selle kohe ära parandada. 

Kõrvalkõndi pole veel õpetanud. Ma ei oska.

Püsivus. Ma eriti ei ole sellega tegelenud, aga natuke ikka püsib.

Muu

Agility soojendusharjutustest oskab Poppy juba keerutamist mõlemat pidi. Neid ta teeb ka juba peaaegu ilma käemärgita.

Veel oskab ta tagurdamist, aga see on alles õppimisel.

Kaheksat ümber jalgade oleme ka proovinud, aga sellega pole eriti tegelenud.

Viimastel päevadel olen õpetanud talle rullimist. See tuleb juba päris hästi välja. Ta läheb hirmsasti sabinasse ja siis tõmbleb kuidagi ära selle. Aussie teeb ikka ilusti ja rahulikult. Aga selle eest on naljakas :D

Poppy koolitamine on natuke teistmoodi, kui Aussie oma. Poppy väga armastab palli. Maius talle maitseb ka, kuid palliga on täitsa teine tera. Harjutused on palju kiiremad. Püsivus tuleb ka palliga paremini välja. Siis ta ei lase mind hetkekski silmist ja tal ei teki muid mõtteid. Siiski minu jaoks on palliga natuke tülikam. 

Aegviidu

Täna käisime väikesel matkal Aegviidus. Läksime koos Triinuga, kes läks sinna oma loodusmaja lastega. Echo oli ka kaasas. 

Teele läksime juba u kell 10 Balti jaamast rongiga Aegviitu ja tagasi alles kell 16. Jalutasime metsa all, soojendasime lõkke peal viinereid, jõime teed, vaatasime suusatajaid, olime ahistatud ühe koera poolt, ronisime mööda mägesid ja olime niisama toredad. 

Päris vahva päev. Sinna võib isegi tagasi minna :D

Kehakeel

Eile agility trennis ma sain jälle aru, kui oluline see koera jaoks on. Eriti Poppy. 

Näitasin ma natukenegi lohakamalt ja Pop oli kohe tunneli peal, mitte tunneli sees. :)

Täna hommikul ma mõtlesin natuke selle kehakeele peale. Poppyle tundub see kuidagi eriti oluline. Küllap sellepärast, et ta ei saa ju veel enamusest sõnadest üldse aru. Näiteks ma päris imestasin LAMA käskluse puhul. Ma õpetasin seda kükitades ja ta tegi seda juba täiesti perfektselt. Hästi kiiresti ja kohe ainult suulise käskluse peale. Aga kui ma püsti tõusin, siis vaatas mind nagu lolli. :)

Eks siin tuleb sisse ka see koerte väga väike üldistamise oskus. Poppyle on see kõik kuidagi nii omane. Kui ta juba oskas ees lamada, siis kindlasti ei saanud aru ta, mida tähendab lama, kui ma tema kõrval olen. 

Ma üldse ei mäleta, et mul oleks Aussiega selliseid probleeme olnud. Noh, eks ma siis ise ei jaganud sellest asjast ju ka midagi ja kindlasti ei osanud lihtsalt tähele panna selliseid asju. Ma usun, et Aussiel võis ikka väga raske olla minuga :)

Esimene agility trenn

Täna oli Poppy esimene agility trenn. Eks ta on natuke neid takistusi enne ka näinud. Näiteks poomi oleme juba proovinud ja rõngast läbi hüppamist.

Aga täna siis ikkagi täitsa ametlikult. 

Esiteks tegime igast soojendusharjutusi. Neid me oleme juba natuke kodus ka õppinud ja seal sai siis kohe teiste nähes ka tehtud :) 

Tegelikult ma natuke kartsin, et Poppy liialt huvitub seal teistest koertest. Koeri oli tõesti seekord päris palju. Aga õnneks Poppyt nad eriti ei huvitanud. Ta huvitus palju rohkem pallist ja isegi maius sobis. Mulle täitsa meeldis niimoodi.

Täna olid meil trennis: jrt'd Bella ja Tommi, slk, gordon setter, cavalier spanjel ja üks koer veel. Ma loodan, et ma ei unustanud kedagi ära. Ega mul väga ei jäänud ju mahti vaadata teisi koeri, kui üks sipelgas rihma otsas.   

Mis me siis tegime?

Natuke hästi pisikesi hüppeid. Päris ilusti hüppas. Isegi kui ma oli tõkke kõrval, siis ta ei üritanud sellest mööda ronida vaid läks ilusti hüppesse. Sellega oli ok. Pikkushüppet proovisime ka, aga ainult ühe osaga. See tuli ka välja. Alguses üritas küll peale astuda, aga sellest saime üle. Ja müür oli ka ok. Rõngast tuli ka ilusti läbi. Täna lihtsalt proovisime neid erinevaid hüppeid, et ega tal ei teki mingit tõrget mõne tõkke suhtes. Probleemi polnud. 

Poomi ja A-tõket proovisime. Poomi peal paar korda üritas poole pealt alla tulla. Mitte, et ta oleks kartnud või midagi, aga lihtsalt :) A peale läks kohe ilusti jooksuga ja üle. Mingit pidurdamist ei olnud seal üleval. Alla tulles nii poomil kui A'l tegime kohe seda stoppi lõpus, et ta ei harjuks kontaktist üle minema. 

Slaalom. Hajutasime sisse minemist. Ma natuke pean mõtlema selle peale. Seda peaks hakkama kuidagi rahulikult õpetama. Aga täna tegime paar korda ka terve slaalomi läbi ja siis põhiliselt sisenemist. 

Tunnel. Selle üle mul oli kõige rohkem hea meel. Kuna ta tunnelis pole varem käinud, siis see oli tema jaoks täitsa tundmatu ja jube asi. Alguses tegime koos abilisega seda. Abiline hoidis ja mina kutsusin. Alguses kohe üldse ei tahtnud sinna jubedasse kohta minna, aga lõpuks hakkas asi edenema. Alguses lühike, siis natuke pikem, siis natuke kõver, veel kõveram ja lõpuks kohe täitsa kõver (U-kujuline) tunnel. Lõpuks Poppy tuli juba täitsa kiiresti sealt läbi. Ja täitsa lõpus proovisin ta juba ise saata. Ja ta jooksiski sealt ise läbi :D:D Päris ise, päris kõverast tunnelist. Oh, mul on ikka nii tubli koer. 

Üldiselt oli mul natuke naljakas tunne. Ma kuidagi olin mõelnud, et see trenn on teistsugune. Mitte, et midagi oleks valesti olnud või ma oleks pettunud kuidagi. Lihtsalt. Aussiega oli ikkagi natuke nagu teistmoodi. Ta on selline rahulikum ja ikka mõtleb ja vaatab mind, enne kui midagi tegema hakkame. Poppy on aga suht rahmeldis ja tõmbleb koguaeg. :) Mulle muidugi meeldib, et ta on palju aktiivsem. Lihtsalt selline naljakas tunne oli. 

Teisipäeval üritame koos Triinu ja Echoga minna agility platsile. 

Poppy 5 kuune

Poppy sai täna 5 kuuseks. 

Jalutuskäik

Mulle ikka meeldivad need ilmad, mis praegu on. Pisike miinuskraad ja natuke lund. Selline mõnus kuiv või väikese lumega ilm. 

Nii eile, kui ka täna käisime hommiku poolikul ( u 12 ajal) pikemal jalutuskäigul. Jalutasime mööda Emajõe äärt linnast väljapoole. Kuna jõgi on selles osas täitsa jääs, siis vahepeal jalutasime ka mööda jõge. Mulle väga meeldis ja koertele ka. Penid said rahulikult mitu tundi joosta ning nuuskida. Lausa uskumatu, et Tartu kesklinnast on võimalik nii rahulikult välja jalutada. Selles mõttes mulle tõesti Tartu meeldib, et siin on nii mõnus jalutamas käia ja on kohti, kus jalutada. 

Jalutasime mõlemal päeval mitu head tundi. Aussie oli küll lõpuks suht väsinud ja lonkis mul järel. Poppyl polnud muidugi väsimusest märkigi. Tuppa jõudes aga keerasid mõlemad kõhud taeva poole ja jäid norinal magama.

Külaskäik

Reedel käisime külas ühel minu kursaõel Helenel. 

Otseloomulikult võtsin Poppy kaasa. Ta pole juba tükk aega kuskil külas käinud. 

Külaskäik oli igati kasulik, et seal sai piisavalt palju lärmi :D kitarrimängu, laulmist, plaksutamist, naeru ja niisama möllu :D Aussie üldiselt üldse ei kannata sellist asja. Tema arust peaks asjad olema korralikult paigas ja inimesed vaikselt istuma :) Eks ta elab üle selle, aga temaga on sellistes kohtades natuke raskem.

Igastahes Poppy sai väga ilusti hakkama. Nuuskis kõik võimalikud kohad üle, mängis erinevate inimestega, üritas toitu varastada ja oli niisama armas. 

Helenel on ka rott Juta. Juta oli hetkel tõbine veits, kuid sellegi poolest tegi hea meelega Poppyga läbi puurivõre tutvust. Poppyle muidugi meeldis see väike tegelane nii, et ta ei tahtnud sealt puuri juurest enam ära tulla. Siiski tassiti ta vägisi teise tuppa ja uks läks kinni. :) Hiljem, kui Poppy oli juba täitsa väsinud ja magama heitnud, siis ta ei pannudki tähele, et Juta toodi jälle seltskonda ja lasti isegi põrandale sibama. Poppy nägi siis juba oma väikese koera unenägusid.

Nii, et külaskäik oli igati tore ja läks täitsa asja ette :D

Niisiis otsime uut ohvrit, kellele külla minna.

I poolaasta üritused

Üritused, kus kavatseme esialgsete plaanide kohaselt kohal olla.

24.02 Kelgupäev Keilas

1.03.2009 ACD jalutus

15.03 TAKO SK/ Talvekoerus

4.4 Rakvere näitus

5.04 Mitteametlik SK Keilas

11.04 Nublude Show

19.04 IPSON SK

1.05 Mäkkejooks Keilas

23.05 Agility EMV

24.05 TAKO SK e. Keila Karikas

6-7.06 Võitja 2009

13.06 KK EMV

20-21.06 Leena Välimäki SK koolitus

20.06 TAKO SK

27.06 Pärnu rahvusvaheline näitus

28.06 I rühma erinäitus

Panin selle listi ka siia kõrvale paremale äärele. Siis on hea koguaeg sinna kiigata.

Üldsegi on see aasta veel paar päris head koolitus. Kuid kuidagi on need asjad niimoodi sattunud, et mitu head asja peavad korraga olema :( Ja igale poole ju ei jõua.

Hommik

Hommikune jalutuskäik oli meil väga udune:

Poppy puuritreening

Nagu ma juba kunagi kirjutasin, siis alguses, kui Poppy tuli meie juurde, oli tema puuris hoidmine väga problemaatiline. Harjutasime küll korraks puuri panemist, kuid esimene kord, kui ta päris pikalt üksi puuri jäi, siis ta lihtsalt kiljus 2 tundi. Suht jube. Ja nii oligi. Natuke ta kannatas seal olla, aga kui ta aru sai, et ta jääbki sinna, siis läks kisa lahti ja ära ei tahtnudki lõppeda. 

Jõulude ajal ja peale seda, kui kõik kodus olid, siis ei tekkinud mul erilist probleemi sellega, et teda oleks olnud vaja puuri panna. Vahest ikka harjutamise mõttes panin, aga ega see talle ei meeldinud ja siis andis ta ka häälekalt sellest teada. Aga juba siis tundus, et Poppy hakkab järgi andma. Ja eks me hajutasime edasi. Kuid tundus, et tal hakkab mingi väike klõps seal peas ära käima. 

Nüüd siis meil ongi nii, et Poppy ilusti vaikselt on oma puuris. Tallinnas on tal mul isegi nii olnud, et ta on üksi minu toas puuris ja teised pereliikmed teistes tubades sebivad ringi. Üldse ei hakka karjuma, et tahaks ka rahva sekka.

Poppy puuri ei karda. Ta üldiselt ei tunne selle vastu midagi. Ta naljalt sinna sisse ei roni, kuid eemale ka ei hoia. Kuid Paar päeva tagasi õhtul ronis ta ise täitsa vabatahtlikult sinna sisse ja jäi magama.

Täna küll juhtus hirmus asi. Ma tulin Poppyga tuppa ja lükkasin ta kohe puuri, et siis Aussiega välja minna. Peale seda ta tegi paar väääga väääga kõrget kiljatust.  Äkki ta tegi seda sellepärast, et liiga kiiresti tuppa tulles puuri lükati? Äkki ta pole uue kohaga lihtsalt harjunud? Ma loodan, et see tal kuidagi harjumuseks ei saa. Meil üks naaber pidi suht tundlik olema. Õnneks Aussiega koos olles ta ei haugu. Ptüi-ptüi-ptüi.

Ma igaks juhuks rohkem ei räägi.

Tuppa-pissimise-vaba päev

Eile oli esimene Poppy tuppa-pissimise-vaba päev. Ja tundub, et juba täna on teine :D Juhuuu.

Ega ma nüüd ei arva, et nii jääbki, aga ikkagi on tore :)

Eks praegu Tartus olles on mul lihtsam teda jälgida ja kriitilistel hetkedel õue viia. Tallinnas on alati nii palju sebimist õhtuti, et siis ei jõua teda täpselt jälgida ja neid hetki ära tabada.

Vot nii siis.

Tartus

Eile veidike enne südaööd jõudsime Tartusse. Kuna mul on vahelduseks vaja ka natuke koolipinki nühida, siis peavad ka Aussie ja Poppy Tartu linna võlusid nautima.

Asume me Annelinna ääres, üsna kesklinna lähedal. Siin kõrval on meil kohe suur koertejalutamise ala. See on päris tore koht.

Täna hommikul veetsime seal juba päris tükk aega ja kohtasime ka päris mitut teist koera. Ja siin kandis elab ka suuremaid koeri, kes on väga kasulikud Poppy sotsialiseerimise mõttes :D

Eks vaatame siis, kuidas siin hakkama saame.

Haige Poppy väntsutused

Kuna Poppyl see silm nõnda paistes oli ja ta ei tohtinud seda sügada, siis pidin ma teda pidevalt valvama. 

Reedel käis ta koos minuga Sveta juures klikkerkoolitust kuulamas. Seal ta suutis päris normaalselt käituda. Alguses küll üritas endale põnevat tegevust leida, kuid see keelati ära, ja ta pidi hoopis diivani peal magama. Üllatavalt hästi suhtus ta sellesse, et meiega ühes toas oli veel üks dobermann. Dobermann oli riidest puuris, nii et alguses teda sealt eriti näha polnudki. Alguses Pop läks ja uudistas seal, kui dober auh tegi, siis Poppy ehmatas ja hakkas hullult lõugama jälle. Nagu alati. Aga kui tal keelati sinna puuri juurde minna, siis ta ei trüginudki enam sinnapoole. 

Laupäeval olid SK võistlused. Kuna ma pidin seal liikumisjuht 

olema (ma suutsin kõik sassi ajada :S) võtsin ka sinna Poppy kaasa. Kuna mul seal eriti aega ei olnud temaga tegeleda, siis selleks on teised austraallaste omanikud. Pop sai tutvuda erinevate koertega ja ka hobustega. Kuigi ma täpselt ei tea, siis tundus, et tal oli seal päris põnev ja sisukas päev. Ma usun, et sotsialiseerimise mõttes oli väga kasulik, et ta kaasas oli.

Üks Marelii klõpsatud pilt ka:

Paistes silm vol. 2

Nii, nüüd on arstil käidud. 

Arvatavasti on ta eile metsas hullamise ajal kuskile vastu jooksnud või mingi oksaga lopsu silma või natuke sinna allapoole saanud. Sellest ka see paistetus. Arsti juurest panid meile kaasa valuvaigistid ja mingid silmatilgad. Samuti pean nüüd koguaeg teda valvama, et ta silma ei kratsiks. Paari päevaga peaks korda saama.

Paistes silm

Sarjast: "Poppy ei saa ühtegi päeva terve olla" 

Eile terve hommikupooliku veetsime metsas.

Eile lõuna ajal panin tähele, et Poppy nagu kraapis paar korda käpaga silma. Peale seda pidi ta paar tundi üksi kodus olema.

Õhtul kui koju tulin, siis oli silma alt kõik täiega turses ja silm väga rähmane. Alguses ei saanud seda vist korralikult lahtigi teha. Küllap see sügeles ka tal korralikult, sest pidevalt üritas ta seda sügada. 

Öösel magas ta rahulikult ja tundus, et see silm ei sega teda. Hommikuks oli see turse korralikult vähenenud. Alguses tundus, et ei olegi midagi, aga mingi paistetus on ikkagi olemas. Samuti tundus, et see ikka sügeleb tal. 

Võimalik, et tal on seal silmas midagi, aga siis ma ei saaks aru, miks see turse seal on. Samuti pole tal see silm üldse väga punane. Kergelt roosakas, aga see võib ka olla sügamisest. Samuti kontrollisin, et ega tal ei ole hammaste vahetusest tulnud mingid põletikku tagumistesse hammastesse. Ei olnud.

No üldiselt on nii, et tunni aja pärast lähme arsti juurde ja siis Helena vaatab üle, mis värk selle silmaga ikkagi on. 

Kolmapäev

Kolmapäeval nagu ikka käisime loodusmajas teiste acd'dedga müramas. 

Kuna Poppyle väga meeldivad teised austraallased, siis ta rõõmsalt mürab nendega ja sellega meil üldse ei ole probleemi. 

Enne austraallasi on loodusmajas koerakasvatajate ring ja seal on igasuguseid teisi koeri. Tavaliselt lähengi natuke varem, et saaks enne nende koerte lahkumist ka nendega tutvust teha. Alguses Poppy väga võõrastas neid, aga seekord oli juba väga hea. Mängis hea meelega ja ei kartnud neid enam.

See kord olid loodusmajas Aussie, Poppy, Tibi, Grets, Indie, Eddie, Eddie jun, Daisy ja Blue. Peale nende veel kaks grifooni Keku ja Anti. Selline kirju seltskond siis. Antit me ei ole juba mitu aastat näinud, aga Aussie ei arvanudki midagi halba temast :) A

ga selle eest üritas Anti iga hinna eest Poppy paaritada. 

Seekord sai kaklust ka. Kohe alguses läksid Aussie ja Grets kokku. Me küll üritasime neid sabadest lahti kiskuda, aga ega siis nemad ei tahtnud lahti lasta üksteisest :D Aussie oli küll natuke shokis sellest, eks ta on harjunud, et tavaliselt tema juhib kaklust ja polnud arvestanud sellega, et keegi võtab kinni ja enam lahti ei lase :D Oeh, lõpuks hakkab ka Grets suureks saama :D 

Kusjuures ma eile avastasin, et Aussie on ka väikese ha

mbaaugu endale turja saanud. Aga see pole midagi märkimisväärset.

Pärast oli üks väiksem kaklus ka, aga see oli suht mõttetu. Aga ikkagi Grets hakkab suureks saama :D

Üks pilt Ove poolt:

Meid koguneb juba nii palju, et kõik ei mahu põrandale ära.

Õues pildistamas

Kuna täna oli nii ilus ilm, siis võtsime fotoka kaasa ja läksime välja pildistama.

Niisama talvine kasemets:

Poppy hulluringil: 

Sleeping Beauty:
Midagi, mida Aussie väga hästi teha oskab- püherdamine:
Poppy palliga:

Arstilkäik

Täna käisime jälle arsti juures. Võeti uuesti uriiniproov ja sealt ei leitud midagi. Tundub, et Poppy on täiesti terve. Loodetavasti nüüd enam mingeid tagasilööke ei ole. 

Tegelt me ei teagi ju, mis tal päriselt viga oli.

Trennimänguasjad

Nii, nagu igal korralikult koeral on ka Poppyl kodumänguasjad ja trennimänguasjad. Kodu omad on siis need, mis vedelevad meil igal pool. Neid ta siis näksib ise vahepeal ja vahel ka koos Aussiega sikutavad neid. 

Trennimänguasjad on siis trenni tegemiseks. Nendeks on põhiliselt meil üks nuts ja nööriga pall. 

Probleemiks on meil aga see, et trennimänguasjad on Poppy jaoks nii nii hirmus toredad ja põnevad ja nendega on tal nii hea koos olla, et mind pole siis enam üldse olemas. Varem ta nagu ikka tõi neid mulle ka, aga nüüd ta läheb ja hullab üks nendega. Ja ma üldse ei ole talle liiga raskelt neid kätte andnud või kuidagi tekitanud temas tunnet, et kui ta need mulle toob, siis ta jääb nendest ilma. Need lihtsalt on nii toredad. Eks ma alguses ikka korralikult kiitsin ka seda, kui ta nutsu raputas ja seda tappa üritas :) Nüüd ta muud ei teegi :) Natuke sikutame seda, siis ta saab nutsu endale ja jooskeb sellega minema, raputab seda siis igatpidi ja on marurõõmus. Kutsumisest ei tee ta välja. Vahepeal jookseb ka minu poole ja siis jääb mingil hetkel rahulikumaks ja viskab pikali ja hakkab nutsu närima. Või siis tekib tal huvi mingi muu asja vastu. Tundub, et just see kui ta esimest korda saab mänguasja, siis see ajab ta eriti pöördesse. 

Ka ei taha ma seda mängu talle kuidagi kohustuseks teha. Seega mingeid käsklusi ma sellele mängule lisada ei tahaks. Kodumänguasjadega mängib ta minuga väga hea meelega. Alati alustan mängu mina. Mänguasjad ta toob kohe ilusti mulle ega lähe nendega kuskile omaette mängima.

Viimasel ajal ma pole enam eriti välja teinud sellest tema hullamisest, olen niisama oodanud ja eemale jalutanud. Tundub, et see mõjub. 

Täna mul juba õnnestus natuke palliga mängida. Poppy hakkas seda mulle tooma. Nii, et midagi vist hakkab juba koitma seal väikeses peakeses. 

Märkasin ka sellist pisiasja, et kui ma istun maas, siis ta toob palli ilusti mulle, aga kui ma olen püsti, siis ta ei taha seda mulle tuua või viskab liiga kaugel maha. Tundub, et ta ei oska mänguasja minu kätte anda. Peaks seda kuidagi õpetama talle ja ma pean veel mõtlema selle üle.

Ka lihtsad asjad on võimalik keeruliseks ajada :D

Karjakoerte jalutuskäik

Täna käisid kõik usinad ja terved acd'd Paljassaares jalutamas. Meie polnud seal kunagi käinud ja juba sellepärast oli sinna kanti huvitav sattuda.

Ilm oli küll hirmus krõbe, kuid koeri see muidugi ei heidutanud.

Kokku olid tulnud: Aussie, Poppy, Ella, Blue, Lill (labrador) ja Daisy. Lisaks neile olid meil kaasas veel Gretsi ja Indie omanikud. Grets ja Indie olid mõlemad haiguse tõttu koju jäänud.

Kuna hirmus külm oli, siis mina ei hakanud enda aparaati kaasa võtma. Selle eest oli Margel pildimasin kaasa ja seda ta ka kasutas usinasti:

http://nagi.ee/photos/maardz/sets/145221/?init=49&start=49