Poppy puuritreening

Nagu ma juba kunagi kirjutasin, siis alguses, kui Poppy tuli meie juurde, oli tema puuris hoidmine väga problemaatiline. Harjutasime küll korraks puuri panemist, kuid esimene kord, kui ta päris pikalt üksi puuri jäi, siis ta lihtsalt kiljus 2 tundi. Suht jube. Ja nii oligi. Natuke ta kannatas seal olla, aga kui ta aru sai, et ta jääbki sinna, siis läks kisa lahti ja ära ei tahtnudki lõppeda. 

Jõulude ajal ja peale seda, kui kõik kodus olid, siis ei tekkinud mul erilist probleemi sellega, et teda oleks olnud vaja puuri panna. Vahest ikka harjutamise mõttes panin, aga ega see talle ei meeldinud ja siis andis ta ka häälekalt sellest teada. Aga juba siis tundus, et Poppy hakkab järgi andma. Ja eks me hajutasime edasi. Kuid tundus, et tal hakkab mingi väike klõps seal peas ära käima. 

Nüüd siis meil ongi nii, et Poppy ilusti vaikselt on oma puuris. Tallinnas on tal mul isegi nii olnud, et ta on üksi minu toas puuris ja teised pereliikmed teistes tubades sebivad ringi. Üldse ei hakka karjuma, et tahaks ka rahva sekka.

Poppy puuri ei karda. Ta üldiselt ei tunne selle vastu midagi. Ta naljalt sinna sisse ei roni, kuid eemale ka ei hoia. Kuid Paar päeva tagasi õhtul ronis ta ise täitsa vabatahtlikult sinna sisse ja jäi magama.

Täna küll juhtus hirmus asi. Ma tulin Poppyga tuppa ja lükkasin ta kohe puuri, et siis Aussiega välja minna. Peale seda ta tegi paar väääga väääga kõrget kiljatust.  Äkki ta tegi seda sellepärast, et liiga kiiresti tuppa tulles puuri lükati? Äkki ta pole uue kohaga lihtsalt harjunud? Ma loodan, et see tal kuidagi harjumuseks ei saa. Meil üks naaber pidi suht tundlik olema. Õnneks Aussiega koos olles ta ei haugu. Ptüi-ptüi-ptüi.

Ma igaks juhuks rohkem ei räägi.