Tegelt ma päris ammu juba ei ole Ag võistlusi vaatamas käinud. Üldse kuidagi sellest nii kaugele jäänud. See pärast otsustasingi minna ja vaadata, mis värk seal on.
Kuna kõik olid algajad, siis oli hirmus pabin sees ja nii mõnigi viga tuli sellest. Ja eks koertel ju ka pabin sees, ikkagi uus plats ja uus olukord.
Tegelt on võistlusi huvitav vaatamas käia. Kuidagi tore on ka täiesti suvalistele inimestele kaasa elada. Ja agility on nii tore ala ka.
Võistlustel on see ka huvitav, et kõik teevad vigu. Igasuguseid vigu. See on nii paratamatu, aga ma usun, et seda on kasulik jälgida.
Üks asi, mis ma vaatasin, mida ka Anne ütles, et pidevalt tehakse, on see, et koguaeg hüütakse koerale SIIA. Tegelt peaks hüüdma koera nime. Tõesti väga paljud (kui mitte kõik) võistlejad tegid seda. Eks see võibolla tundub kuidagi loomulikum. Ma igastahes proovin sellest hoiduda. Õnneks meil Poppyga sellist SK käsklust veel ei ole :P Seega ma ei kipu seda ka kasutama.
Teine naljakas asi oli, et enamuse koerte puhul oli preemiaks maius. Hmm. Ok, mõnesid asju on tõesti lihtsam alguses maiusega õpetada. Pärast kui kiirust on vaja, siis ikka tavaliselt on preemiaks ju pall. No oleneb muidugi ka koertest, aga ma nüüd küll ei usu, et ükski nendest koertest palliga ei mängi. Ok, võibolla on mingid koolitussuunad jälle muutunud. Kui ma Aussiega trenni tegin, siis isegi temal oli pall preemiaks.
Igastahes väga vahva oli, kuigi paganama külm. Mulle meeldis. Proovin ka järgmine kord minna niisama võistlusi vaatama, kui vähegi võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar