Trennimänguasjad on siis trenni tegemiseks. Nendeks on põhiliselt meil üks nuts ja nööriga pall.
Probleemiks on meil aga see, et trennimänguasjad on Poppy jaoks nii nii hirmus toredad ja põnevad ja nendega on tal nii hea koos olla, et mind pole siis enam üldse olemas. Varem ta nagu ikka tõi neid mulle ka, aga nüüd ta läheb ja hullab üks nendega. Ja ma üldse ei ole talle liiga raskelt neid kätte andnud või kuidagi tekitanud temas tunnet, et kui ta need mulle toob, siis ta jääb nendest ilma. Need lihtsalt on nii toredad. Eks ma alguses ikka korralikult kiitsin ka seda, kui ta nutsu raputas ja seda tappa üritas :) Nüüd ta muud ei teegi :) Natuke sikutame seda, siis ta saab nutsu endale ja jooskeb sellega minema, raputab seda siis igatpidi ja on marurõõmus. Kutsumisest ei tee ta välja. Vahepeal jookseb ka minu poole ja siis jääb mingil hetkel rahulikumaks ja viskab pikali ja hakkab nutsu närima. Või siis tekib tal huvi mingi muu asja vastu. Tundub, et just see kui ta esimest korda saab mänguasja, siis see ajab ta eriti pöördesse.
Ka ei taha ma seda mängu talle kuidagi kohustuseks teha. Seega mingeid käsklusi ma sellele mängule lisada ei tahaks. Kodumänguasjadega mängib ta minuga väga hea meelega. Alati alustan mängu mina. Mänguasjad ta toob kohe ilusti mulle ega lähe nendega kuskile omaette mängima.
Viimasel ajal ma pole enam eriti välja teinud sellest tema hullamisest, olen niisama oodanud ja eemale jalutanud. Tundub, et see mõjub.
Täna mul juba õnnestus natuke palliga mängida. Poppy hakkas seda mulle tooma. Nii, et midagi vist hakkab juba koitma seal väikeses peakeses.
Märkasin ka sellist pisiasja, et kui ma istun maas, siis ta toob palli ilusti mulle, aga kui ma olen püsti, siis ta ei taha seda mulle tuua või viskab liiga kaugel maha. Tundub, et ta ei oska mänguasja minu kätte anda. Peaks seda kuidagi õpetama talle ja ma pean veel mõtlema selle üle.
Ka lihtsad asjad on võimalik keeruliseks ajada :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar