Aasta viimane päev Tuula terviserajal

Täna hommikupooliku veetsid austraallased Aussie, Poppy, Greta ja Indie Tuula terviserajal. Ilm oli lihtsalt imeline ja oleks patt olnud päev toas veeta.

Lisaks veel pilte Ovelt

Kuidas mu koerad uued rihmad said

See nädal on kuidagi väga rahulikult ja uimaselt möödunud. Midagi pole vaja teha olnud. Seega eile sai valmis meisterdatud rihmad koertele.

Poolpoovad kaelarihmad helkuriga ja

alustuseks/prooviks üks jalutusrihm.

Väsimatu peni

Pihkvareisilt jõudsime me tagasi pühapäeva varahommikul. Kodus olime umbes 4.30. Hmm. Kas Poppy oli väsinud? Üldsegi mitte. Vaeseke oli ju koguaeg puuris istunud, mis siis, et keset näitusemelu ning vahepeal käisime ka õues mängimas. Vahemärkusena lisan, et normaalsed koerad üldiselt väsivad näitustest. Aussie on normaalne.

Ühesõnaga. Koju jõudes me kõige pealt mängisime õues umbes pool tundi. Peale seda ma üritasin magada, aga see oli suht edutu, sest Poppy oli otsustanud terve (ülejäänud) öö suhelda merisigadega. Seega ma siis magasin pooletunni kaupa. Tegelikult terve minu pühapäev möödus magada üritades, sest Poppy oli otsustanud tegutseda. Seega kõik hetked, kui ma ei maganud, olin ma selle energiajänkuga õues, viskasin talle palli, klikkisin teda või lubasin tal merisigu kiusata.

Ma pean tunnistama, et näitusereisid on väga väsitavad. Eriti Poppyga ja eriti näitusereisile järgnevad päevad.

Ma loodan, et ma kunagi loen seda postitust, naeran ja mõtlen, et olid ikka ajad.

Pihkva, 26.12.2009

Reede õhtul istusime Miliami bussi, mis viis meid laupäevaks Pihkvasse näitusele. Minu ja Poppyga olid meil kaasas veel austraallane Eddie ja Brabanti grifoon Keku.

Ilm oli kergelt öeldes jube: tee oli libe ja lumine ning koguaeg tuiskas lund. Kuid öösel jõudsime Tartusse ning sealt õige pea piirile ja siis juba kihutasime Venemaa avarustes.

Varahommikul jõudsime näitusepaika, võtsime veel viimased tunnid magamisest viimast ning oligi aeg platsile suunduda.

Näitus toimus võimlas. Jaa, te saite õigesti aru - võimlas. Ja sinna mahtus ära kaks ringi ja 300 koera. Õnneks olid ringid suhteliselt suured ning vaibad olid maas. Seega ringide suuruse üle kurta ei saa. Siiski ringide ümber oleks tahtnud küll natuke rohkem ruumi näha.

Õnneks olid austraallased kohe esimesena ringis. Siis polnud veel õnneks palju rahvast kohal ning ringi polnud vaja trügida.

Kohtunik: Jekaterina Senašenko (Venemaa)

Tulemus: SP

Kirjeldus: (täpne kirjeldus on venekeeles, seega tuleb selline mälu järgi ülevaade) Ilus pea, ilus liikumine, liiga pikk kere, liiga väikesed nurgad, hea tüüp, mingi jama õlgadega.

Põhimõtteliselt siis jäigi nii, et Pop sai lihtsalt SP ning jäi serdist ilma. Kohtunik ütles, et ta loodab, et Pop muutub natuke kompaktsemaks ning õlad on liiga nõrgad või midagi sellist. Mingi värk oli tal nende õlgadega, sest pärast ta ütles ka, et Eddie õlgadel on sama viga.

Eddie sai aga TP, CAC ja RÜP 3. Eddie on nüüd RUS CH.

Ka Keku sai omale kõik vajaliku - TP, CAC, RÜP 2.

Tuleb tunnistada, et ma olen ikka paganama hea händler, kahju ainult, et mulle endale koju ainult sellised tööliinikad satuvad :D

Ipsoni jõulupidu

Täna toimus Keilas Ipsoni platsil koerte jõulupidu.

Kuna täna oli päris krõbe ilm, siis rahvast oli mõnevõrra vähem kui eelmisel aastal, aga paras kamp oli kohal ikka.

Läksin varakult kohale ja võtsin Poppy ka kohe välja, et ta saaks harjuda olukorraga, et seal palju koeri jne. Minu imestuseks ei käitunudki Poppy nii asotsiaalselt nagu tavaliselt ning möllutas kõigi koertega ja kellegi suhtes ei olnud tal eelarvamusi. Olgugi, et vahepeal läks täitsa rüselemiseks ning igast masti koerad koos, käitus Pop väga viisakalt. Ühegi sakslase kohta tal polnud arvamust avaldada ning ühe kaukaaslasega lausa kukkus mürama. Minul jäi üle vaid seista ja imestada.

Natuke hiljem tuli ka Triin koos Murra ja Echoga. Rohkem austraallasi polnud.

Meil tuli ka austraallaste poolt midagi jõuluvanale esitada, et kingipakk saada, kuid pean tunnistama, et see ei tulnud väga hästi välja. Proovisime küll mõnda trikki teha, aga seal oli päris kitsas. Niisiis me olime seal lihtsalt ilusad ja Triin rääkis kõvasti, et meie koerad on liiga agressiivsed lammaste ajamiseks :)

Peale jõuluvana külastust ja vorstide söömist mõtlesime Triinuga veidi jalutama minna. Võtsime koerad ja tegime päris suure ringi metsas. Ma koguaeg olen tahtnud seal platsi juures kuskil jalutada, aga kunagi pole osanud kuskile minna, nüüd leidsime päris hea pika ringi.

Tagasitulles selgus, et teised veel võistlevad suure hooga. Jõudsime veel Aussiega viimasele võistlusele ja muidugi panime selle kohe kinni. Vorstipüüdmisvõistlus ikkagi :D

Üldiselt oli tore üritus hoolimata suurest külmast. Ja väga mõnus oli jõuda sooja koju ja sulada.

Leidsin ühe pildi eelmise aasta jõulupeost, kui Poppy veel pisike oli.

Trennikott

Väikese koristamise käigus sai trennikott ka korda tehtud ja seal leidus päris palju huvitavaid asju, mille seal olemisest ma polnud teadlik või mis olid juba kaua kadunud olnud.

Trennikott on siis meil selline kott, kus on kõik trenniks vajalik olemas ja see lihtsalt tuleb toanurgast igakord kaasa võtta, kui me trenni lähme. Ja tegelikult see kott käib ka igasugustel muudel sõitudel kaasas.

Minu trennikoti sisu:

-Jäljerihm

-Lühike varurihm

-Esmaabipakk

-Pudelike vesinikperoksiidi

-WC paberirull

-Nutsud

-Nööriga pallid

-Nöörita pallid/tennispallid

-Piiksuga pallid

-Koonused

-Targetid

-Nuga (üldiselt vinkude lõikamiseks)

-Vihik

-Pastakas

-Taskurätik

-Maiusekarp (täiedetakse enne kodust lahkumist)

-Mõned kuivad maiused

-Metallhantel

-Puuhantel

-Kuivad varusokid

-Kindad

-Mõned äratundmispulgad

-Kaks frisbee't

-Näirimiskont

-Küljetaskutes lugematul arvul kakakotte

+ trennivest, mis sisaldab ka palle, nutsusid, targetit ja klikkerit

Need on siis põhiasjad, mis seal kotis üldiselt olemas on.

Tegelt oleks vist veel hunnik asju, mida ma väga tahaksin sinna kotti toppida, aga kahjuks kõik ei mahu. Ma olen viimasel ajal juba mõlenud, et peaks selle seljakoti vahetama mingi spordikoti vastu.

Koerte psühholoogia loeng

Täna hommikul, kui plaanisin minna TAKO halli mitteametlikku AGd vaatama ja olin selleks juba täitsa valmis, siis helistas Lada ja küsis, kas ma ei tahaks hoopis minna koerte käitumise loengule, mida Royal Canin korraldab oma kasvatajatele. No ja eks ma muidugi tahtsin.

Niisiis plaanid muutusid ja seadsin auto nina Bramhami uue kontori suunas, mis asub nüüd linnast natuke väljas. Koolitajas oli Aivi Org- loomaarst ja mõnede Google'i viidete järgi ka lemmikloomade käitumisspetsialist :)

Kuna loengu esimene osa toimus eelmisel nädalavahetusel, siis ma algusest jäin täitsa ilma (õnneks Marika natuke haris mind selles osas). Tänane teema oligi rohkem videode vaatamisele üles ehitatud. Vaatasime erinevaid Cesar Millani videosid ja arutasime nende üle. Päris huvitav oli ja nii mõnigi asi pani jälle mõtlema.

Mul juba natuke aega vedeleb üks Cesar Millani raamat riiulis, kavatsen selle nüüd läbi lugeda ja kõrvale ka veel mõned videod vaadata.

Kutsikaga mängimine

Teisipäeval käisin kuulamas Aivo Oblika loengut teemal MÄNG JA KUTSIKAEA ETTEVALMISTUS TULEVASELE VÕISTLUSKOERALE.

Ei pea vist ütlema, et loeng oli äärmiselt mõnus, kasulik, huvitav, kaasahaarav ja mida kõike veel. Kõik, kes kohal olid, teavad isegi. Kõige meeldivam selle juures muidugi, et Aivo lõpuks võttis asja käsile ja tegi sellise loengu. Loengule oli muidugi muljetavaldav arv inimesi kogunenud, mis on ainult hea.

Mulle igatahes väga meeldis ja minu järgmine koer saab loodetavasti õigemini, aga kindlasti rohkem mängitatud. Aga niikaua ma kavatsen oma praegustest koertest viimast võtta ning harjutan täiega nende peal :)

Päästetrenn

Käisime täna üle pika aja jälle päästetrennis. Tegelikult meil on veel ametlikult vaheaeg, aga tublid teevad ka vaheajal trenni. Trenni tegime Humalas.

Ja vaheaeg on meil juba õige kaua kestnud, 1,5 kuud.

Esimeseks tegime ühe lõhnaharjutuse, koer rihma otsas. Pop sai kohe aru, mis värk on ja et nüüd tuleb hakata lõhna otsima, kuid siiski algus läks päris kobamisi. Kuigi ta sai lõhna (mulle vähemalt tundus nii), siis ta päris kindlalt kohe sinna suunas tirima ei hakanud. Peale väikest julgustamist ta sai natuke indu juurde ja koos jooksime figurandini. Kuna Margot oli puu all peidus (oksad olid maani vajunud), siis korra enne puud kaotas Pop jällegi lõhna, kuid leidis selle ka kohe. Siiski tagantjärgi mulle tundus, et see harjutus oli natuke raske Poppyle esimeseks. Pop pole ju korralikult trenni saanud ja nüüd veel nii pikk paus. Ta oli ikka ebakindel selle lõhna suhtes.

Trenni tegime kohas, kus olid igasugu vanad majad ja väiksed kaarhallid. Teise harjutuse tegime Poppyle ühes väikeses majas. Figurant mängis nutsuga ja siis jooksis majja. Peitu läks ta nurga taha. Kui Poppy saatsin, siis pani ta täie auruga majja (esimesed ruumid olid veel ka pimedad) ja leidis ka kohe figurandi üles. Majas proovisime Monika peal haukumist ja see tuli ka täitsa ilusti välja.

Ühesõnaga päris edukas trenn oli.

Frisbee trenn

Täna käisime Riina juures frisbee trennis.

Päris kosutav oli saada üks mõnus frisbee doos, see tekitas jälle indu kodus natuke trenni teha.

Harjutasime lähedalt viskeid/püüdeid ja kuivalt (ilma koerata) viskeid. Proovisime natuke kaugele täpsusviskeid ja uuena selja taha viskamist. See siiski tuli nii kobalt välja, et koos koeraga ei kannata seda veel praktiseerida.

Ebatiinus

Nüüd ma olen juba üsna kindel, et Poppyl on praegu ebatiinus, ei midagi suurejoonelist, kui väikesed vihjed on olemas.

Juba peaaegu nädala aega on ta, eriti just õhtuti, selline närviline ja häiritud, sibab mööda tubasid ringi ja otsib kohta. Lõpuks suundub ta puuri või voodisse ja tuuseldab natuke ning veel natuke ja rahuneb maha. Vahepeal lisandub sellele ka pisike niutsatus.

Trennis on ka näha, et kontakt pole päris see ja töötahe võiks parem olla. Tubli koerana ta muidugi teeb kõik ära, mis tahetakse, aga on näha, et seda sädet pole silmis.

Kuigi see meie elu väga ei sega, siis loodetavasti see ikkagi läheb nüüd kiiresti üle ja enam tagasi ei tule.

Vidar Haarbergi seminar

Nädalavahetuse veetsin Vidar Haarbergi kuulekuskoolitusel. Vidar Haarberg on juba 23 aastat koolitanud nii IPO koeri, kui ka päästekoeri. See kord ta kahjuks päästest ei rääkinud ja keskenduti rohkem kuulekuse osale.

Mulle igastahes väga meeldis see koolitus. Nagu tavaliselt sai üle korratud ikka vanad tõed, mis kipuvad meelest minema ning sai ka nii mõndagi uut teada. Mõned asjad, mis raamatust loetud või ise välja mõeldud said ka kinnitust.

Väga hea oli, et ta õpetas meie koerajuhte mängima. Seda juhtub ikka igal koolitusel, et kõige pealt tuleb hakata inimestele mängimist õpetama. Ja nagu ikka läks selle peale päris palju aega ja see oligi hea. Minu jaoks on alati mängimine olnud väga keeruline, nüüd sain jälle natuke midagi juurde.

Teine hea asi oli, et ta õpetas kõikidele koertele peale mängu rahunemist. Seda tehakse küll palju varrukas, kuid kuulekuses mitte nii väga. Ja SK koolituses seda justkui ei kohtagi. Aga see meeldis mulle ja ma kavatsen seda teha. Point siis selles, et mängida natuke koeraga, lasta tal võita, anda koerale lama käsk ja siis mänguasja lahtilaskmiskäsk. Peale seda rahulikult mänguasi ära võtta, lasta koeral natuke rahuneda ja siis uuesti mõnda harjutust teha. Ma usun, et see sobib Poppyle, sest mulle ei meeldi väga võidelda koeraga selle nutsu pärast. Ma olen sarnaselt vahetevahel teinud, aga nüüd sain teada, kuidas täpselt kõik käib ja mida ja miks tehakse.

Teine asi, mis mulle hirmsasti meeldis, oli see, et ta soovitas kõrvalkõndi premeerida vasakult küljelt ja soovitavalt kõrgelt (ehk siis rinna või õla kõrguselt). See tundub nüüd päris loogiline ja maiust olen ennegi vasakust käest andnud, aga mänguasjaga premeerides ei ole seda nii väga silmas pidanud.

Üldse eelistas ta premeerida ainult mänguga, kuna tema koerad on väga korralikult enne õpetamist sisse mängitud. Ja oluline on, et premeerides ise ei liiguta. Annad mänguasja ja alles siis hakkad aktiivselt mängima.

Ma loodan, et mulle jääb kõik see tark jutt meelde ja ma suudan seda ka edasipidi oma trennides kasutada.

Palliprobleemid

Nii. Kuigi ma terve eelmise talve-kevade tegelesin sellega, et ma saaks Poppyt mänguga premeerida ja suveks oli asi juba talutav, siis praegu oleme jälle sammukese tagasi teinud.

Poppy palliprobleem siis põhiliselt seisneb selles, et talle meeldib sellega omaette lustida. Ja asi ei ole selles, et ma oleks temaga kunagi valesti mänginud, no oma arust vähemalt ei ole. Talle lihtsalt meeldib omaette mängida. Ja iseenesest selles ei ole ju midagi halba, kui koer saab preemiaks midagi sellist teha, mis talle täiega meeldib. Hmm. Siis mul ju nagu polekski vaja temaga mängida nii, et ta palli minule tooks?

Aga see ei olnud point. Ikkagi on vaja, et ta palli mulle tooks :)

Kuna see palliprobleem mul aegajal täiega üle viskab, siis see ongi nüüd sügisepoole unarusse jäänud. Kodus ma üritan seda vältida ning premeerin rohkem nutsuga, aga Soomes Leena juures käies ja nüüd viimastes trennides oleme teinud just harjutusi, kus tuleb palliga premeerida. Ja no muidugi, kui ma siis palli olen välja võtnud, siis seda enam kätte ei saa. Nii, et trennis meil pool aega kulub võitlusele pallide pärast. Ja see ei ole tore.

Niisiis, on aeg jälle palliprobleem käsile võtta. Ja mul on nüüd eesmärgiks iga päev natuke mängida Poppyga. Lihtsalt mängida pallidega.

See pilt on tehtud veebruaris, siis kui Poppy mängis veel üksi pallidega.

PS. Ma lõpuks suutsin jälle ühest poest leida need pallid, mis me ka kevadel ostsime (mis pildi peal ka on), kuid siis ma ei osanud arvata, et need nii haruldased on. Ja kuna üks nendest pallidest ära kadus, siis me oleme pidanud leppima teiste pallidega. Kuid nüüd on meil 4 täiesti uut palli kodus, mis leiavad kindlasti kasutust.

Ipsoni sügisene mäkkejooks

Täna käisime Keilas Mäkkejooksul. Eelmine kord sattusime sellele üritusele kevadel

Mõlemad mu penid on nüüd suured (eelmine kord oli Poppy kutsikas) ja võistlesid keskmõõduliste klassis.

Poppy: aeg 13.12 sec.

Aussie: aeg 15,99 sec.Pildid Liisa Zjabrikova

Mäkkejooksul olid veel austraallastest Grets, Echo ja Murra.

Peale Mäkkejooksu läksime Keila lähedale jalutama. Jalutasid: mina Aussie ja Poppyga, Leelet Gretsiga, Triin Echo, Murra ja Dhakraga, teine Triin Miiga ja Chris fotokaga.

Kogu rahvas:
Minu vahvad koerad:

Isa ja poeg (ja nende saatusekaaslane tagaplaanil):

Kivijunkslid:

Pildid Chrisilt

Mitteametlik SK 31.10.2009

Kohtunik: Ragne Oja

Koht: TAKO hall

Ligipääsetavus: 10

Grupis lamamine: 9

Liikumine kõrval rihmaga: 8,5

Liikumine kõrval ilma rihmata: 9

Lamama minek liikumise pealt: 10

Juurdetulemine: 9,5

Seisma jäämine liikumise pealt: 10

Tõkke ületamine 9,5

Üldmulje: 10

Kokku: 187,5 ja I järk

Mulle täitsa meeldis. Parem kui viimasel võistlusel. Energia on jälle parem, kuid muidugi natuke tuleb selle kallal veel vaeva näha.

Õienupukesed

Soomes koolitusel

Laupäeva varahommikul seadsime sammud sadamasse ning sõitsime Soome. Ühes autos mina Poppyga, Leelet Gretsiga ja Anne Rikaga ning teises autos Helena Baki ja Roxyga, Evi Geloga ning Anu ja Natalja koerteta.

Umbes 11.20 olime Turus ning lippasime ruttu platsile kuna olime juba natuke hiljaks jäänud. Koolitajaks oli Leena Välimäki, kes just paar nädalat tagasi sai SK MMil kolmanda koha. Leena koolitusel osalesin Poppyga ka juunis, kui ta Eestis käis.

Meie koertest osalesid esimesel päeval Poppy, Gelo, Grets ja Baki. Peale meie koerte oli veel 4 Soome koera.

Harjutasime ruutu, märki, püsivust erinevatest asenditest ja asendite vahetust. Tegime igast huvitavaid ja väga erinevaid harjutusi ning võistlusmänge. Kolme võistluse tulemusena jäid eestlased seekord ikka peale. Meil oli ka muidugi fännid, kes pidevalt utsitasid ja karjusid näpunäiteid, kuidas ikka kiiremini ja paremini mingit asja teha. Koolitus kestis 4 h ja see oli küll suht pikk aeg. Pani isegi imestama, et koerad nii kaua vastu pidasid.

Üks pilt Leeletist ja Gretsist.

Õhtul läksime Janita Leinosen trenni, millest võtsid osa Rika ja Roxy. Meie ülejäänud vaatasime ja üritasime midagi kõrva taha panna.

Ööseks maandusime sinna samasse lähedale ööbimiskohta, kus omastasime kolme toaga terve väikese maja alumise korruse. Väga mõnus koht oli. Peale meie ööbisid seal ka Soome agility kohtunikud, kes olid tulnud sinna igaaastasele agility kohtunike seminarile. Midagi, millest meie võime ainult unistada.

Pühapäeval kobisime kella 11ks jälle Leena trenni. Teise päeva teemaks olid erinevad toomised. Meie koertest osalesid Grets, Gelo ja Roxy. Soome koerad olid ka täiesti teised, kui esimesel päeval. Üks soome koertest oli VÕI klassi krants, kes oli 5 aastat tagasi kutsikana toodud Kohtla-Järve varjupaigast. Nii, et Eesti veredega koer.

Teine päev läks palju aeglasemalt (võibolla sellepärast, et me Poppyga ei osalenud) ja vihmasemalt, aga lõpuks sai läbi siiski. Ka need harjutused olid väga huvitavad ja kindlasti tasuvad järgiproovimist.

Peale trenni kobisime ruttu autodesse ning põrutasime Helsinki poole, et jõuda ruttu laevale. Kihutasime kohe nii kiiresti, et jõudsime üks laev varasema peale ning saime seega ka kiiremini koju.

Väga huvitav ja hariv nädalavahetus oli. Sain kohe palju uusi mõtteid ning harjutusi, mida võiks kodus koertega teha.

Poppy esimene sabaliputus

Ma enne unustasingi kirjutada väga tähtsa asja.

Ma olen juba ammu üritanud Poppyt saada asendites saba liputama. Kui Aussie lamab või istub või seisab, siis ta saba koos poole kerega käib alati suure hooga mõlemale poole. Muidugi mitte võistlustel või teistes stressirikastes olukordades. Aga kodus ta teeb seda, ausalt ka.

Aga Poppy mitte. Ma ei tea, kas selles on süüdi Poppy raske lapsepõlv, mille ta veetis pidevalt igast uusi asju õppides või midagi muud, kuid saba ei taha ta kuidagi liputada. Kuigi mulle tundub, et ta kõrvalkõnnis küll vahest teeb seda.

Igatahes. Kui me laupäeval Lätis näitusel olime, siis rühmavõistlusel Poppy esimest korda tegi katsekese oma saba liputada!! Jee! Seda ei saa päris liputuseks nimetada, aga see oli liigutus :D

Päev oli jälle korda läinud.

Ah, ma ei viitsigi normaalne olla.

Näitusepede!

Appi, ma just avastasin, et ma olen see aasta käinud 10l näitusel Poppyga. Ja veel natuke aega tagasi ma uurisin rõõmsalt, kuhu võiks veel minna, sest näitustel on ju päris tore käia.

Arvestada tuleb asjaole, et Aussiega ma olen tema elu jooksul umbes 10 näitusel käinud, ei ole see minu jaoks normaalne.

Mu sõbrad, asi on käest ära läinud.

Poppy BALT JCH

Meie nädalavahetus möödus bussis ja näitustel.

Laupäeva vara-vara hommikul startisime Valmiera poole, et näituse alguseks kohal olla. Seda me olime ka. Kuna mul tuli muidugi alles neljapäeva õhtul meelde, et tegelt ma ju pidin harjutama koera metallpuuris olema, siis see asi jäi ära. Ning ma muidugi võisin ainult arvata, mida ta terve tee tegema hakkab. Nii selguski, et kui ma alguses panin teki puuri peale nii, et see varjas kõrvalpuuri elanikud ära, kuid mind ta ikka nägi, siis Poppy hakkas kõva häälega protesteerima selle olukorra vastu ning nõudis sõitu istme peal. Kuid natuke asju sättides ta enam mind ei näinud ning loobus ka hääleharjutustest.

Niisiis jõudsime hommikuks Valmierasse. Näitusehall oli väga normaalne. Ruumi oli kõigile ja ringid olid normaalse suurusega.

Kohtunik: R. Doedijns, Holland

Tulemus: SP, TPJ, JCAC, PP(Promotion Prize), TP ->LV JCH

Kirjeldus: 1 year old, v. nice in type, nice temper, lovely head and expression, needs to get more stability in front, needs to mature in body, lovely coat condition and color, free and easy mover, v. well presented.

Lõpus veel kohutnik kiitis Poppyt ja ütles, et väga ilus koer, aga peab veel natuke kasvama.

Õhtusel rühmavõistlusel me muidugi midagi ei saanud. Ning peale BISi hakkasime sõitma Siauliai poole. 23 ajal jõudsime oma hotelli ning peale väikest jalutuskäiku kobisime kohe magama. Poppy muidugi arvas, et tegelt võiks veel natuke mürada ja üritas seda ka mulle selgeks teha, kuid mina oli küll täitsa läbi ja keeldusin ettepanekust.

Hommikul suundusime näituseplatsile, mis ei olnud väga kaugel meie ööbimispaigast.

Näitusepaika ei saanud üldse võrrelda eelmise päeva Läti omaga. Me olime nagu 30 a tagasi rännanud. Vuih oli seal olla. Ja väga külm ka.

Kohtunik: N.Zieniene, Leedu

Tulemus: SP, TPJ, JN, TP -> LT JCH, BALT JCH

Kirjeldus: Leedu keelne, kuid tõlkes midagi sellist (Nii palju, kui leedukad üritasid seda inglise keelde panna ja nii palju kui mina nendest aru sain): hea kõrgus, hea pea, piisavalt tugev, hea liikumine, head nurgad.

Üldiselt kohtunik oli suht alla igasugust arvestust. Terve päeva suhtus kõikidesse koertesse suhteliselt suvalt. Vahepeal lihtsalt keset hindamist lobises kõrval ringi kohtunikuga, sekretäriga, teiste asjapulkadega. Mõnel koeral lasi kaks ringi joosta, ütles kolm sõna ja oligi esinemine läbi.

Kuna sama kohtunik hindas ka juuniorite BISi ja I rühma, siis ma ei lootnudki sealt midagi saada, kuid kuna me nagunii jäime teiste koerte pärast sinna, siis ma ikka käisin seal ära. Aga seal oli veel lahedam see, et juunoreid oli hästi palju ja enne ringi minemist ei suutnud ringikorraldajad meid järjekorda panna, sest nad ei rääkinud inglise keelt (enamus ringi minejatest olid soomlased või siis eestlased või kõike muud, kui leedukad). Samuti ei tundud nad koera tõuge. Nii, et see oli suht kaos. Ringi kutsuti koerad leedukeelsete tõunimedega ning numbritega ning siis ringikorraldaja üritas nende 40-50 inimese seast leida üles selle numbri :) Samal ajal kui kõik osalejad vaatasid nõutude nägudega. Aga lõpuks jõudsid kõik ringi.

Kui Lätis ei olnud ühtegi austraalast peale meie kirjas, siis Leedus oli isastes kutsikates Windwarrior's the Different Drummer . Kahjuks kohal seda koera ei olnud. Tundub, et see koer elab nüüd Leedus ning seega peaks olema esimene austraalia karjakoer Leedus.

Peale näitust lippasime veel korra ühest ostukeskusest läbi ning alustasime sõitu Eesti poole. Ning juba kella 3 paiku öösel olime ilusti kodus.

Ja piltidega on nii, et näitusele jõudes ma avastasin, et mu fotoka aku on tühi :)

Üldiselt oli reis mõnus ja ka päris väsitav, aga tundub, et bussiga võib ka teine kord minna näitusele.

Kuidas ketikoerad jalutamas käisid

Kuna täna meil jäi trenn Jõelähtmel ära, siis otsustasime, et lähme Paljassaarde jalutama. Seal käisime ka selle aastal alguses natuke suurema kambaga. Mõnus koht jalutamiseks külmemal aasta ajal, kui rahvast seal kandis eriti ei liigu.

Kuna täna on ikka tööpäev, siis kokku saime parklas kell 19.00 ehk siis juba pimedas. Õnneks pilves taevas ja linnakuma valgustasid meie teed natuke. Kohale tulid peale meie veel Leelet Gretsiga ja Ove Indiega. Marge ja Triin vabandasid ennast välja jälle.

Aussiele panin helkurvesti selga ja Poppyle helkurist kaelarihma, kuid need ilmselgelt ei saanud Greta tulukese vastu, mis tal kaelas rippus. Pidin tõdema, et tuleks ikka koertele vilkuvad kaelarihmad hankida.

Kuna meist keegi seal metsas väga koduselt ei tunne, siis suundusime mööda enamvähem tuttavaid radu. Kui olime jõudnud Paljassaare tippu, siis kuulsime läheduses koeri haukumas ning rihmastasime oma koerad igaks juhuks. Olles juba enamvähem kindel, et oleme koertest möödunud, kuulsime neid jälle endale üsna lähedal haukumas. Meil läks suht kiireks, seda enam, et need rajad, millel olime, ei tundunud enam üldse nii tuttavad :) Peaaegu terve tagasitee hoidsime koeri rihmas. Igaks juhuks. Peaaegu kaks tundi peale parklasse jõudmist, jõudsime kõik tervelt sinna tagasi.

Vürtsita mu postitust kirjandusega:

Ekspress

Päevaleht

Õhtuleht

Tegelt oli päris hirmus. Igastahes Leelet ei taha seal enam pimedas jalutada.

Austraallase kutsikad

Laupäeval käisime väikese ACD inimeste kambaga Raplas austraalia karjakoerte kennelis Teravsilm. Seal on üle hulga aja jälle väikesed põngerjad ringi jooksmas. Seekord on neid 4 ja kõik sinised, 2 emast ja 2 isast. Ema on Inglisilm Mirabella Blue ja isa Karjapeni Bond.

Alguses kui sinna jõudsime, siis oli ehmatus küll suur, et 4 nädalased, aga ikka sellised valged käkid, kes rivis lamavad. Aga õige pea ajasid need käkid endale jalad alla ja hakkasid lammutama :) Purelesid omavahel, nätsutasid meie riideid, rapsisid mänguasju ja jooksid emme tissi järgi. Jah, õnneks ikka õiged austraallased.

Minu lemmik oli vaieldamatult emane näomaskiga. Sellel pildil on ta koos oma unimütsist vennaga :) Selle oleks küll hea meelega kaasa võtnud.

Kõrvalkõnnimaniakk

Mul on endal mingi täielik probleem kõrvalkõnniga. Mulle tundub, et seda on vaja koguaeg harjutada.

Kui tuleb halvasti välja, siis tuleb muidugi harjutada, harjutada ja harjutada.

Kui tuleb hästi välja, siis on nii tore, et tuleb ikka veel ja veel ja veel teha.

Ühesõnaga, see on mingi harjutus, mida mul on vaja koguaeg oma koertega teha. Ime ka siis, kui mu koertel on ammu kopp ees kõrval käimisest.

Aga nüüd. Kuna viimased paar trenni on Poppy teinud super kõrvalkõndi (peale võistlusi muidugi), siis ma olen sellega nii rahul, et ma luban, et ma ei tee terve nädal kõrvalkõndi. Teeme hoopis põnevaid asju nagu ruutu saatmine, hantli toomine, kohale minemine, asendivahetused jne.

Ma pealegi ma kavatsen otsida välja oma trikiraamatu ja hakata jälle koertele midagi toredat õpetama.

Maniakk tööhoos:

SK võistlused Pärnus

Just natuke aega tagasi jõudsime Pärnust, kus toimusid selle aasta viimased ametlikud SK võistlused.

Kell 12 hakkasid KK võistlused ja peale seda alles SK. Ja ALG klass oli viimane, mis tähendas, et see algas alles kell 18.

Meie (mina, Leelet ja Aussie-Poppy) otsutasime kell 15 Tallinnast väljuda. Sõitu algustasime isegi natuke varem ning tundus, et ilm on täitsa normaalne. Kuigi enne seda oli Marelii mind hoiatanud tormi eest, mis Pärnus möllas. Ja kuigi tee peal ei tundunudki olukord nii hull, siis kohale jõudes ta siiski seda oli.

Võistlused olid tublisti ajast maas ning kui me umbes 16.15 kohale jõudsime, siis oli alles võitja klass alustanud (ajakava järgi pidi 16.30 algama AVA)

Kohtunikuks oli Anu Oks.

Meie tulemuseks 138p ja III järk.

Midagi väga üllatavalt ei olnud, sest kuigi AVA klassi ajal juba natuke kiikas päikest, siis meie soorituse ajal hakkas üsna tugevalt vihma tulema. Ja Poppyle see üldse ei meeldinud. Isegi suhteliselt hea kontakt oli. Enne rihmata kõrvalkõndi ta üldse ei tahtnud kõrvale tulla ja otse suunas olla, sest sealt just tuli tuul ja vihm otse näkku. Siiski tuli ta minuga kaasa ning väga palju ei jäänudki maha :P, kuigi ideaalsest sooritusest oli asi kaugel. Ja liikumisel ei läinud ta ka korralikult lamama. Ülejäänud võtted tulid täitsa ilusti. Eriti hästi läks juurdetulek, sest Pop tuli hästi kiiresti ja jäi täiesti otse ja päris ette istuma. Ja tuli kohe ilusti kõrvale.

Viimase võttena oli jälle lamamine. Ma aimasin kohe, et ega ta ei lama, sest ikka vihma sadas ja juba oli päris hämar. Ja Poppy tõusis ka suht kohe püsti. Seekord ei lamanud ükski ALG klassi koer lõpuni.

Hinnetelehte meile kahjuks seekord ei antudki. Ja kuna lõpuks oli kõigil kõigest suht kõrini, siis ega ma väga ei kippunud uurima ka, mis punktid me siis täpselt saime.

Oeh. Kõrvalkõnd

Masendav.

Meil on pühapäeval võistlused ja ma olen oma koera täiesti ära suutnud rikkuda.

Juba natuke aega olen vaadanud, et Poppy kõrvalkäik on kuidagi kurvemaks muutunud. No pole enam see, mis varem. Küll olen mõlenud, et see on sellest, et olen rohkem maiust kasutanud ja vähem mängu või sellest, et tal on paha olla või on ettevalmistus kehv olnud või ma ei tea millest veel. Ja siis muidugi ohtralt tegutsenud igas suunas.

Tulemuseks siis ikkagi see, et kõrvalkäik on nüüd juba masendav.

Peab vist nüüd ikka aja maha võtma ja korralikult mõtlema selle üle. Aga enne tuleb see võistlus üle elada.

Päästetrennid

Viimasel ajal oleme jälle jõudnud ilusti käia päästetrennides (tänu Annele, kes käis MMil võistlemas ning seetõttu meil jäid trennid ära :P).

Suvel oli meil ka see trennis käimine suht juhuslik ja augustis vist ei jõudnud peaaegu üldse. Nüüd septembris oleme ilusti käinud.

Poppyle igastahes meeldib. Paremaks on läinud see, et ta tahab figurandiga rohkem mängida. Varem tuli teda pikalt meelitada, et ta peale nutsu kättesaamist veel figurandi juurde läheks, mitte kohe metsast välja ja minu juurde ei jookseks. Nüüd on see väga hea ning ta ei taha inimesi enam metsa üksi jätta, vaid läheb ise nutsu pakkuma ning mängule kutsuma. See on hea.

Tänane trenn läks ka üle ootuste hästi. Esimese saatmise tegime nii, et Pop nägi kaugelt inimest, inimene läks peitu ning Pop kohe teda otsima. Teise tahtsime samamoodi teha, kuid kogemata juhtus nii, et Poppy ei näinud seda teist figuranti. Mõtlesime Monikaga, et mis siis ikka proovime. Saatsin Poppy. Nii, et põhimõtteliselt ma saatsin Poppy metsa, kus ta isegi ei aimanud, et võiks keegi olla. Hakkas kohe ilusti otse minema. Kiirus polnud küll see, mis tavaliselt, kuid ikkagi jooksis. Ja lõpuks jõudis ka figurandini. Vahepeal tekkis küll mingi väike mõttepaus, kuid ikkagi oli super, et ta lõpuks õigesse kohta jõudis. Tal ei jooksnud juhe kokku ja ta ei tulnud ka tagasi minu juurde.

Nii, et tänase trenniga olen rahul.

Sellel nädalavahetusel on pääste IRO eksamid. Poppy on veel natuke väike nende jaoks, kuid ma ise lähen terveks päevaks metsa kükitama.

Ja oktoobris on meil päästetrennipuhkus, nii et meil tuleb nüüd väike paus jälle.

Pärnumaal

Täna käisid Ella, Indie, Grets, Ännu ja Rowena karjatamas. Aussie, Poppy, Echo, Murra ja collie Missy käisid lihtsalt kaasa elamas.

Niikaua, kui teised lammastega mässasid, käisime meie Triinuga (ja oma koertega) seenel ja marjul.

Minu seenesaak :)

Ja kahe peale saime ka päris normaalse portsu põldmarju, millest Triin homseks kooki meisterdab.

See kord olid karjatamiseks eriti toredad kirjud lambad.

Ja kaugemalt uudistasid ka karjatamist kitsekesed.

Ja pärast tegime ühe karjakoerte jalutuse kohalikus metsas.

Neljapäevane trenn

Ma pean kohe ütlema, et meie neljapäevased trennid Jõelähtmel on uskumatult toredad.

Need trennid on seal väga mõttega. Muidu mulle tundub ka, et ma ikka enne mõtlen ja siis teen trenni, aga seal on natuke teistmoodi.

Eile ma jälle avastasin, et seal ma suudan ise ka natuke rohkem mõelda ja saan aru, et ma ikka teen enamus asju valesti ja kõiges olen ikka mina süüdi. Ära minnes oli ikka suht masendav olla :) Aga eks mul on terve nädal enda parandamiseks.

Eile ma avastasin, et ma lasen ennast nii palju koertest mõjutada. Muidugi ma teadsin enne ka, et Aussie on nende aastatega treeninud mind rohkem, kui mina teda (ja ma olen päris hästi õppust võtnud), kuid eile see oli kuidagi nii ilmselge. Ma ei tea, kas tõesti olen mina arenenud või on Aussie laisaks muutunud ning ei kavatse enam oma salakavalaid plaane varjata. Ja Poppy mõjutab ka samamoodi mind. Jube. Nii, et nüüd me teeme trenni rohkem sellepärast, et mul on vaja õppida ja harjutada.

Ja ma ikkagi usun, et harjutamine teeb meistriks.

Hommikune tants

Igal hommikul ma luban endale, et täna tegelen rohkem koeraga, kui eile, sest..

Liiga vara hommikul hakkab Poppy niuksuma, haukuma, krõbistab mööda põrandaid, siis tuleb voodisse: närib, sikutab, nügib, nühib, haugub, hüppab, jookseb mööda tuba ja tuleb jälle voodisse sikutama, hammustama ja niuksuma. Lõppeb see sellega, et ka Aussie lööb temaga kamba ja siis nad lihtsalt hakkavad minu otsas mürama :S

Ja siis mul ei tule magamisest enam midagi välja. Ja muidugi ma proovin sellist käitumist ignoreerida, et äkki siis homme ta kavatseb magada, aga kaua sa ikka kannatad enda kukil (sõna otseses mõttes) trampimist.

Ja igal õhtul ma lähen magama ja loodan, et äkki täna ma tegelesin taga piisavalt ja ta on hommikul rahulikum. Just dreaming..

Lõpuks õmblesin oma ilusale trennvestile ka märgi, mille ma viimaselt Soome reisilt ostsin.

Vist sai natuke viltu.

Poppy sünnipäev!

Nagu tavaliselt, siis ei juhtu minu koerte sünnipäeval väga midagi. Külalisi meile ei tule ja kingitusi ka tavaliselt ei ole.

Siiski, kuna täna oli jälle täiesti vaba päev (oeh, olen terve suve sellistest päevadest puudust tundunud), siis meisterdasin teleka ees logeledes mõned mänguasjad. Need on tehtud nagu see pisike mänguasi, mille ma Soomest ostsin.
Ja lisaks tegin ühe peenikese tavaliselt punudes. See on natuke pikem ka.
Eks peab nüüd uurima, kuidas koertele need meeldivad ja milliseid nad rohkem eelistavad. Siis saab hiljem sobivad juurde teha.

1!

Nummi-Poppyl on täna esimene sünnipäev!

Minu väike junn oma kambajõmmidega. :D Peaaegu aasta aega tagasi.

Kohtumine tundmatuga

Täna ETVs kell 21:45

Ehk siis film, kust Aussie alustas oma filmikarjääri :D

Poppyl jälle jooksukas!

Jobu

Poppy on hea

Nii arvas Soome austraalia karjakoerte erinäitusel kohtunik Jan de Gids (Holland)

Üldiselt näitus oli tore ja vahva oli näha koos nii palju austraallasi (17 isast ja 23 emast!!)

Ring oli küll väike ja natuke sopane, aga üldiselt said kõik hakkama (välja arvatud üks kukkumine)

Isegi ilm läks päeva peale paremaks ning ringis saime olla vihmata.

Matkasellideks olid seekord mina Poppyga, Leelet Gretsiga ja Triin Echoga, lisaks veel Ove fotokaga. Reis Soome möödus lõbusalt Nordlandiaga, öö veetsime laevas. Hommikul startisime Vantaa poole. Isegi näituseplatsi leidsime väga kergesti üles.

Ja tagasi tulles saime isegi ühe koera juurde- Echo kutsika Murra. Nüüd on üks tore punane isane austraallane Eestis rohkem.

Varsti saab võibolla ka Ove pilte.

Sk võistlused 05.09

Laupäeval osalesime Eesti SK Meistrivõistluste raames peetud Sk võistlusel.

Kohtunikuks oli Anu Oks

Punktid:

Ligipääsetavus: 10 x 1

Lamamine: 9 x 3

Liikumine kõrval rihma otsas: 8,5 x 2

Liikumine kõrval ilma rihmata: 7 x 4

Lamama minek liikumise pealt: 9 x 2

Juurdetulemine: 9,5 x 3

Seismine liikumise pealt 9 x 2

Takistuse ületamine 10 x 2

Üldmulje 9 x 1

Kokku 175,5 p, I järk, II koht (0,5 p vähem, kui I koht)

Üldiselt võib öelda, et kontakt Poppyga oli peaaegu olematu. Ma olin ikka täiega närvis ka, aga tundub, et trenni tuleb hakata natuke teistmoodi tegema.

Peale selle toimus ka meeskondlik arvestus. Meie olime ühes võistkonnas Anne ja Rika ning Evi ja Geloga. Ning saavutasime I koha! Jee.

Pildid: Mihkel Rikas

SK lauluväljakul

Täna käisime Lauluväljakul trenni tegemas.

Tegime liikumise pealt erinevaid asendeid, mis meil läksid täiega metsa. Poppy ei saa enam üldse aru, et liikumise pealt tuleb ka käske täita.

Tegime äratundmiseseme otsimist. See tuleb täitsa hästi välja. Alguses tegime nii, et tuli kausikeste alt maiust otsida ja pärast juba pulka. Natuke on tunne, et ta teeb kaks korda ära ja siis ei saa enam midagi aru, sest peale kahte korda hakkab mingeid imelikke trikke tegema. Igavuses nagu asi ei tohiks olla.

Tegime juurdetulekut läbi lamavate koerte koridori. Poppyle väga ei meeldinud, et need teised koerad seal lamasid, aga tegi väga ilusa juurdetuleku otse ette. Super.

Tegime lamamist nii, et kaks koera lamasid kõrvuti ja siis üks kutsuti juurde. Pop lamas väga hästi, kui Aapo tema kõrvalt minema tuhises.

Ja lõpus tegime püsilamamist. Pop lamas u 2,5 min teiste koertega ära. Natuke niheles.

Mitteametlik SK 31.08.2009

Eile oli jälle mitteametlik SK võistlus Vahikülas.

Ligipääsetavus-9 p

Püsilamamine- 8p

Kõrvalkõnd rihmaga- 8p

Kõrvalkõnd rihmata- 9p

Lamama minek liikumise pealt- 9p

Juurdetulek- 8p

Seisma jäämine liikumise pealt- 0p

Tõke- 10p

Üldmulje- 9p

Kokku 156p

Pop pani täiega näkku, aga eks ma olen ise süüdi ka, sest tõesti nädala aeg pole taga üldse midagi teinud, vaid lasknud tal endal teha, mida ta tahab.

Vähemalt on motivatsiooni järgmiseks võistluseks harjutada :)

Aegna

Meie oleme juba kolmandat päeva Aegnal. Poppy on päris rahul siin olemisega, muudkui tegutseb.

Me käime ujumas ja Poppy jookseb niisama ringi:

Käime ATVga sõitmas.
Kolame õhkulastud patareide otsas:
Ja lebotame niisama:

Ja muidugi naudime kaunist vaadet Tallinna vanalinnale :)

PS. Poppy kardab töötavat suitsuandurit.

Balti Võitja 2009

Kohtunik: Zdeavko Klicek, Horvaatia

Kirjeldus: Saksa keelne. Leelet tõlkis natuke: Ilus pea, tugev selg, kuiv, normaalne pigment. Rohkem ei mäleta.

Tulemus: SP1, TPJ, Baltic Junior Winner 2009!!! Juhuuuu!

Päev on täitsa korda läinud.

Preili oma nodiga.